Linalakk ehk Liina Tsimmer on avara meele ja julgete mõtetega noor inimene, kes eelmisel aastal sai hakkama millegi täiesti erilisega. Need, kes külastasid Rebasemõisa festivali mullu, võtavad sihi Karula metsade ja kuplite vahele tõenäoliselt ka tänavu, juulikuu viimasel päeval. Jah! Rebasemõisa festival tuleb taas!

Kuidas tuli mõte, et hakata sellises kõrvalises kohas festivali korraldama?

Kolisin eelmisel kevadel, peale viit aastat õpinguid ja eemalolekut tagasi oma sünnikoju. Ma ei ole tegelikult üldse linnainimene ja minule loomeinimesena on väga tähtis, et oleks just täpselt nii vaba, avar ja rahulik, et looming saaks puhkeda … Festivaliidee sündiski soovist, et rohkem inimesi Rebasemõisa ilust ja rahust osa saaksid. Ja et saaksin anda kontserti nii, et ei pea selleks kuhugi kaugele minema.

Oled alles 24? Mis on suuremateks väljakutseteks festivali korraldamisel?

Olen tõepoolest suhteliselt kindlalt noorim festivalikorraldaja Eestis ja sarnast kogemust on ainult eelmise aasta Linalakk ja Sõbrad Oru Talus muusikapäeva korraldamisest. Suurimaks väljakutseks on vastutus, ja see, et pean suutma kõike kontrolli all hoida, olles samaaegselt ka esineja. Lisaks tuleb selle kõige kõrval veel nii öelda sädet üleval hoida. Suur väljakutse on veel, kuidas töö ja puhkeaeg tasakaalus hoida, kui nii palju on vaja ära teha.

Veel üks asi – raha leidmine. Sponsoreid on väga raske leida, kui midagi uut tahad teha ja projektidele uue tulijana toetust saada on samuti väga raske. Mulje on, et toetataksegi rohkem üritusi, mis juba toimivad ja tegelikult enam nii väga abi ei vajagi.

Mis on osutunud oodatust kergemaks?

Mõned asjad lahenesid nö iseenesest – viskasin lihtsalt mõtte õhku ja oligi lahendus olemas. Kujutasin ette, et sellise sündmuse kokku panemine on palju raskem. Tegelikult vaimselt ju ongi, kuid kõik on mõtlemises kinni. Esimese autoriplaadi „Elu Ilu” esitluskontsert enda korraldataval  festivalil toob samuti lisapingeid. Kergem on kindlasti selles mõttes, et inimesed minu ümber on vastutulelikud ja abivalmid.

Räägi oma autoriplaadist

Olen oma esimese albumi väljaandmisest aastaid unistanud. Albumi, mida saaks ka füüsiliselt katsuda, et see oleks nagu päris asi ja kus kõik lood oleks minu kirjutatud tekstide ja viisiga. Album “Elu ilu” on inspireeritud elust enesest – loodusest, inimestest ja muidugi armastusest. Lugude sõnumid on siirad, toetavad ja edasiviivad. Albumiga on kaasas ka väike raamatuke laulusõnade ja piltidega.

Album tuleb üsna päikeseline ja ootab juba pikisilmi, et saaks millalgi juuli lõpus kuulajate meeli hellitada. Oma suure unistuse elluviimiseks on mul olemas kõik peale raha – nagu noortel ja vaestel muusikutel ikka. Raha kulub lugude salvestamisele, albumi kujundamisele, plaadi ja ümbriste tootmisele. Kui on keegi, kes soovib minu plaadi sündi toetada, siis selleks on võimalus Hooandja vahendusel https://www.hooandja.ee/en/projekt/linalaka-autoriplaadi-elu-ilu-valjaandmine 14. juulini.

Kuidas üks noor naine endas üldse sellise julguse leidis, et endale öelda: „ma võin küll, kui ma tahan”? 

Tahan luua ja jätta endast maha midagi ilusat. Ja kui mitte praegu, millal siis veel? Me keegi ei tea, mida toob homne päev, ja et olla õnnelik, pean igal juhul muusikaga tegelema. Tunnistan, et festivalile mõeldes oli algne plaan tagasihoidlikum – oli lihtsalt soov anda ilma kodust lahkumata üks kontsert. Järgmiseks mõtlesin, et kui publik juba kohal, võiksid nad veel ja veel rohkemast heast muusikast osa saada. Nii ta läks … Ju ei sobi minu iseloomuga kokku selline „ei julge-ei saa-ei taha”.

Teed Sa midagi teisiti eelmise aastaga võrreldes?

Eks ma loodan, et ei põle läbi nagu eelmisel aastal. Korralduse osas olengi õppimas delegeerimist ja püüan iseendale aega võtta. Ja võrreldes eelmise aastaga on ettevalmistusteks poole kuu asemel pool aastat. Eelmisel aastal oli selline mõeldud-tehtud asi ja tempo päris pöörane. Ja kui eelmisel korral jäi mu enda esinemine teisejärguliseks, siis sel aastal nii ei juhtu.

Milline oli eelmise aasta kõige väärtuslikum/valusam kogemus?

Kõige valusam oli näha ennast laval – täiesti läbi, pigistades välja viimast, samas teades, et see ei ole kaugeltki see, milleks suuteline olen. Kõige kallim ja väärtuslikum kogemus oli näha naeratusi ja tunda, et ma toon ja loon rõõmu – üks eesmärke selles elus. Ja tegelikult on kogu selle asja läbi viimine üks Suur Kogemus.

Mille poolest sinu festival teistest eristub?

Eriliseks teeb see koht siin – maalilised kuplid ja Eesti puhtaim loodus. Ma ei usu, et ükski teine festival nii erilises kohas – rahvuspargis – üldse toimubki. Et suurepärast muusikat raamivad vaated soisele kopramajandusele, inimesest puutumata metsale ja veiste karjamaale, mille asukatel on kombeks päikeseloojangu ajal taeva taustal poseerimas käia. Festivalipaik asub ürgses jõeorus ja siin on meie maastiku tekkelugu igal sammul silme ees. See on väga intiimne, toimub minu enda kodutalu õuel ja on rahvuspargi reeglitest tulenevalt võrdlemisi piiratud osavõtjate arvuga. Siin ei sega ükski võõras pilk või mööduv auto meie päris oma pidu.

Festivali tulevikuplaanid?

Tahan hoida kvaliteetse muusika joont. Et jääks hubasus. Et ei kujuneks massiliikumiseks. Et festival ise ennast kinni maksma hakkaks – et ma ei jääks enam miinusesse – see oleks päris tore!

Sinu enda tulevikuplaanid?

Anda välja mitu head autoriplaati, teha koostööd suurepäraste muusikutega, reisida, elada õnnelikult, mitte üle mõelda ega elu liiga tõsiselt võtta.

Kes on olnud sinu elus sinu suurimaks inspiratsiooni allikaks?

Kui „kes”, siis mina ise, kui üldse, siis loodus.

Sinu teekond muusika juurde?

Muusika on terve minu elu mind saatnud. Olen käinud alates teisest eluaastasest lauluvõistlustel, hiljem tulid muusikakoolid, lõpetasin Elleri kooli. Oma sõnadele muusikat kirjutasin juba kaheteistaastaselt. Olen lihtsalt alati tahtnud muusikat teha. Praegu olen välja andmas oma esimest autoriplaati „Elu Ilu”. See plaat lihtsalt peab sündima! 

Millest sinu muusika räägib?

Loodusest, inimestest, ja muidugi armastusest. Usun, et muusika võib nii mõnedki päevad päästa ja mustad hetked helgemaks muuta …

Foto: erakogu

Festivalist:

Rebasemõisa muusikafestival toob terveks päevaks Vana-Võromaa äärealale, Karula rahvusparki kokku kõik muusikagurmaanid ning looduse nautlejad. Laiahaardelist folgist reggaeni muusikaprogrammi saab jälgida orus asuva kodutalu hoovile seatud põhupakkidelt või lausa murul pikutades.
Oma toidu ja joogiga palutakse mitte tulla, sest suurepärase muusika ja maaliliste kuplite rüpes, Eesti ühes puhtaima loodusega piirkonnas hoolitsevad nii kohalikud väike-ettevõtted kui ka tuntumad tegijad selle eest, et külalistel oleks kõhud head ja paremat täis.
Kogu päeva jooksul on avatud tasuta töötoad ning lasteala, kus viiakse juhendajate pilgu all läbi loomingulisi ja seltskondlikke tegevusi.

Parkimine ja RMK lõkkekohas asuv avar telkimisala jäävad mõnesaja meetri kaugusele festivalist.

Asukoht: Valgamaa, Rebasemõisa küla, Oru talu. Google mapsis: Rebasemõisa festival.

Väravad avatakse kell 13.00

 

Allikas: www.valga.ee