Mõniste kandi hariduselu 290. juubeli auks ilmub Mehkamaa Infolehes 2021. aasta igal kuul lugu pikaaegsest töötajast.

 

Õpetaja Leili Kõivupuu: „Ma ei oleks ühegi teise ameti peal õnnelikum olnud.“

Ühel novembrikuu pärastlõunal külastasime 9. klassi õpilase Anett Kaupmehega õpetaja Leili Kõivupuud, kes õpetanud 1949-1961 Saru 7-klassilises Koolis ning 1961-1986 Mõniste 8-klassilises Koolis mitmeid erinevaid aineid ning olnud ka õppealajuhataja. Leili võttis meid vastu omaküpsetatud pirukatega ning viis oma mälestusteradadel põnevatele rännakutele.

Leili oli uuendusmeelne õpetaja: aitas tüdrukutel veenda muusikaõpetajat, kes käskis sirgelt seista ja mitte niheleda, lubama laulmise ajal ka liigutusi teha: eeskuju selleks andis ansambel Laine. Leidis, et lapsed ei õpi riietuma, kui peavad kogu aeg koolivormis olema. Leili oli sportlik õpetaja: suusatas koos lastega Andruse mägedel viiekilomeetriseid ringe ning tantsis 72. eluaastani rahvatantsu. Ta on kord nõukogude ajal sildistatud „kahtlaseks isikuks“, samas pole iial kogenud distsipliiniprobleeme õpilastega.

Tema ajal oli tavaline korrarikkumine seotud malemänguga: poisid püüdsid tunni ajal laua all käike teha. Suurim karistus oli õpilasele just malelaua segi löömine: oldi nõus kõik vahetunnid nurgas seisma, kui vaid mängunupud püsti jäävad. Leili tõdes matemaatikaõpetajana, et kalkulaatorite kasutuseletulek ei mõjunud laste peast arvutamise oskusele sugugi hästi.

Leili õpetajana töötatud aastad on tulvil palju põnevaid seiku, millest killukese ka intervjuuna avaldame.

Kirjeldage oma kooliteed.

1938. aastal alustasin kooliteed Saru Koolis. Õpetajad olid siis preili Kikas, proua Kronberg ja direktor härra Julius Kokk. Vaid ühe õnneliku aasta saime olla koolis rahulikult, järgmisel aastal hakkasid baasid sisse tulema. Siis ma nägin isa ja ema muret- see mõjutas ka laste olukorda koolis. Nii muutusidki ajad, meie jätkasime ikka õppimist. Tuli sõjaaeg, see oli karm kõikidele. Eks ta mõjutas ka õpilasi ja läkski nii, et koolimaja täideti 1944. aastal sakslastega. Paberit, kuhu kirjutada, ei olnud. Kästi ajaleheäärekesed kokku korjata ja sinna me siis tegime. Minu peres õnneks oli paber. Paljudel olid isad ja vennad sõjas. See oli väga raske aeg. Kahe riigikorra vahetus just: tihti sõdis vend venna vastu ja lapsed kodus olid vanemate murega seotud.

On meeles jõuluõhtu sõja-aastatest: kooli direktor tuli viiuliga klassi ja mängis meile üheainsa jõululaulu, kuna sõja tõttu olid lõbustused keelatud. Ma tahan esile tõsta direktor Julius Kokka: tema oli inimene, kes oskas läbi raskete aegade säilitada südant nii laste jaoks kui ka õpetajatele. Ta õpetas mind elu keerdkäike mõistma.

Sõja-aastatel oli koolis tunda puudust toidust, õppematerjalidest ja kurb oli see kui küsisin kaugemalt käiva tüdruku käest, et miks internaadis ei saa ööbida ning ema vastas, et tüdrukul pole rohkem riideid, kui vaid üks kleidike. Paljudel lastel polnud korralikke jalanõusid.

Kohe pärast sõda, 1945. aastal läksin Valga Keskkooli. Poest nii palju leiba ei saanud, et oleksin kõhu täis saanud. Mu isa võttis leivapätsi ja muu toidu ning tõi Valka. Hommikul hakkas kodust tulema ja õhtul Valgast tagasi. Sõjajärgsed aastad olid suhteliselt rasked. Aga meie elu koosnes õppimisest ja varemete koristamisest õhtupoolikutel.

Kuidas tulite Mehkamaale tööle. Kas õpetajaamet oli unistus?

Lõpetasime 1949. aasta kevadel, enne seda oli küüditamine, viidi väga palju õpetajaid ära. Ühel päeval tuldi lihtsalt klassi ette, teatati, et õpetajaid on vaja ning mingu, kes soovivad. Oli küll soovijaid: 4/5 klassist. Olime sõda näinud, küüditamist ja kodused olud olid väga rasked. Vaja oli hakata leiba teenima. Unistasime pigem sellest, et saaksime emale ja isale abiks olla. Ma igatsesin vaid tööle hakata, et aidata oma perekonda. Alustasin õpetajana 1949. aastal: sel ajal õppis Sarus 100, Mõnistes umbes 200, Lauatehases 40 ja Vastse-Roosa algkoolis 40 õpilast.

Millised on eredamad mälestused tööaastatest?

Lastel oli kolhoosiperiood väga-väga raske. Kui olime kolhoosipõllul nädal aega kartuleid võtnud, toodi igaühele üheksa kommikest selle eest. Kuid lapsed ei nurisenud, mõni tahtis kartulipõllul isegi pikemat maad. Peab ütlema, et lapsed olid väga meeldivad, väga tublid.

Kolhoosiaja lõpul oli kord nääripidu tulemas, kui direktor Kokk võttis mu kinni ja ütles, et olen noor õpetaja, pole mul vaja magada. Kokk lubas tuua kaks kilo võid ja käskis öö läbi piparkooke küpsetada, et ükski laps ei peaks kurvastama. Kella kolmeks öösel oli kolm suupesukausitäit piparkooke valmis ja meie teise noore õpetajaga aina vorpisime. Ma ei mäleta, kust me saime paberit, et lastele piparkoogid pakikesteks teha.

Lapsed tulid tihti söömata kooli, et koolis kõht täis saada. Ega nad pahad kunagi ei olnud ja paha ka ei teinud. Kord hakkas lastel kaduma kodust kaasa võetud lõunatoit: võileival üks pool oli, teist mitte. Direktor Kokk palus mul toimuvat jälgida. Üks tüdrukuke küsis tunni ajal välja, läksin vaatama ning võttiski taskutest võileibu. Direktor palus tüdrukul seda mitte enam teha ja lubas ise kodust süüa kaasa võtta. Tüdruk ütles, et on eilse toiduga: ei andnud ema eile õhtul süüa, ega ka hommikul mitte. Tema ainus toit oli eelmisel päeval varastatud poolik võileib. Rohkem jäid mulle hinge need sõnad, mis direktor mulle ütles: „Sa oled maailma rumalaim inimene, kui sa nälgijat karistad või sellest teistele räägid.“ Ja ega ma pole tänase päevani rääkinud, kes see laps oli.

Direktor Kokk ütles, et mina noore inimesena pean hommikul minema vaatama kui lapsed saabuvad ja kontrollima kõigi jalad üle: kas ei ole kellelgi tee peal ära külmunud. Paljud lapsed tulid kooli lõunatoidu, mitte õppimise pärast. Ühel korral, kui oli 20 kraadi külma, saatis direktor mind jälle laste jalgu kontrollima ja olidki tüdrukukesel jalad külmunud. Tal oli umbes neli kilomeetrit jala tulla. Jalas olid tal kalossid, seal puuvillased sukakesed, sukakeses auk. Ja see punane kand on mul veel praegu silme ees. Direktor ootas kuuma teega, ahjupaistel, ja nii me neid raskusi ületasime.

Kuidas oli õpetada nõukogude aja koolis?

Seni, kui oli Stalini periood, oli poliitiliselt väga raske. Meil lisatööd oli: agitaatorid ja loomakontrollid pidime olema. Selle eest keegi midagi ei tasunud ja me ei osanud tasu küsidagi. Olime õnnelikud, kui meiega rahule jäädi.

Moraalselt oli raske, paljud lapsed mõistsid, et loomad surid nälga. Kolhooside rajamisest rääkisin 4. klassis: kuidas lauluga mindi. Üks sell tõstis klassis käe ja ütles, et tema vanaema rääkis kolhoosiminekut teisiti: kui vanaisa loomi hakkas ära viima, siis vanaema nuttis. Ütlesin poisile üheainsa lause: „Küll on sul armas vanaema, kes oskas loomi armastada!“ Ja siis olin poliitiliselt puhas.

Kokkuvõtvalt: kuidas vaatate tagasi õpetajana töötatud aastatele?

Kui saatus pakuks praegu otsast peale, ma tahaks kõike uuesti läbi teha. Ma ei oleks ühegi teise ameti peal õnnelikum olnud. Ma mõtlen alati hirmuga, et kui elu oleks viinud raamatupidamisse. Kohutav! Või põllumajandusse: samuti mitte sobiv.

Millist nõu annaksite tänastele õpetajatele?

Naeratus on terviseks: nii endale kui teistele. Huumorisoon ei tohi lupjuda. Mõistke elu, olge ausad naeratavad optimistid, küll siis kulgeb suhtlemine ja töö normaalselt.

Anett külaskäigust Leili juurde:

Õpetaja Leili Kõivupuu on väga positiivne inimene. Tema jutustusi kooliajast, mil tema oli õpetaja, oli väga põnev kuulata. Õp. Leili rääkis oma lugusid südamest, seda oli näha ja tunda. Ajad, mil õp. Leili oli õpetaja, olid rasked, kuid tema leidis alati midagi positiivset. Tema lugudest paistis välja, kui väga ta oma tehtud tööd armastab. Õpetaja Leili võiks olla paljudele õpetajatele eeskujuks

Leilil on erakordne anne panna kirja südamlikke ja puudutavaid luuleridu:

Õpetajate päevaks

Mälestustes siblib mõttelend,
tahaks väljendada end.
On tööpõld olnud üpris lai,
nii head kui halba tunda sai.

Me käe all sirgus põld ju rikas,
eks leidus seal ka mõni okas.
Õitses lilli kauneid, säravaid
ja lihtsas ilus kauneid väiksemaid.

Elu-olus kasvas igal oma vili,
nii mõrudat kui magusat sealt tuli.
Osa okkaid elu tuules kaotas,
mõni ohakas end siiski laotas.

Iga põllumees ju künnab oma vagu, 
sellest oleneb ka põllu nägu.
Vist kunagi kuid kires kikas,
põllumees ikka põline rikas.

(Leili Kõivupuu)

 

Siiras ja südamlik tänu, Leili!

Mõniste Kooli õpetaja, Kadi Mõttus

 

Allikas: Mehkamaa infoleht