2020. aasta kevadel keset kõige kibedamat koroonakriisi sai Mõniste muuseumis alguse kauaoodatud uuendustöö. Algas meie suuresemete hoidla ümberehitus.
16. aprillil alustasime hoonest esemete väljakolimist. Nende ajutiseks hoiupaigaks said kaks suurt telki. Seejärel algas hoone palkhaaval lahtivõtmine: tagasipanekuks vähegi sobilik puitmaterjal läks ühte, põletuseks sobilik teise ja kõdunenud materjal kolmandasse virna.
23. aprillil tegi buldooser puhtaks tehtud platsi tasaseks ja mõne päeva pärast läks juba mõõtmiseks ja loodimiseks. 29. aprillil algas vundamendipostide ehitus, nende kivistumiseks kulus nädal.
25. mail asuti kuuri kandeposte ehitama. Tellistest nurkade ja paekivist keskosadega postide ehitus võttis kaua aega, sest neid sai kasvatada poole meetri kaupa nädalas, oodates, millal eelmine osa on kivistunud. Kaua tehtud, tõeliselt kaunikene sai valmis juuli lõpuks.
31. juulil algas lae- ja katusekonstruktsioonide ehitus. Ka see töö võttis aega, aga asja sai. Ja lõpuks sai hoone ka sepistatud hingede ja suurte vanaaegsete aidalukkudega uksed.
1. oktoobriks oli kõik valmis.
Kuur on taastatud kohalikke ehitustraditsioone järgides. Selliseid kuure ja küüne näeb ainult kitsal alal Lõuna-Eestis – Peetri jõe läheduses Mõnistes. Peetri jõe kallastel paljanduvad paekivilademed, mis mujal Lõuna-Eestis asuvad sügaval liivakivikihtide all. Siin said talumehed murda paekivi ja kasutada seda hoonete ehitamiseks. Et materjali oli lühikesel jõelõigul siiski vähevõitu, tehti hoonetele ainult paekivist postid, mille vahed täideti palkidega. Hoone sai sel moel tugevam kui palkehitis.
Mõnistes on veel praegugi alles kümmekond sellist tüüpi heinaküüni või lauta, mis ehitatud üle-eelmisel sajandil või eelmise sajandi alguses. Ka Mõniste muuseumi vankrikuuri ehitamisel oli eeskujuks muuseumist kilomeetri kaugusel asuv hästi säilinud Liivamäe talu küün. Ehitusmehed käisid selle juures mitmel korral konstruktsioonide ühendamise viise vaatamas.
Hoones on kolm ruumi. Neist esimene ning kõige suurem ja tähtsam on vankrikuur, kuhu mahuvad nüüd ära kõik muuseumi hobuvankrid, rakmed ja muu hobuvarustus. Ruum jääb külastajatele avatuks, nii et lõpuks saame ka seda varandust eksponeerida.
Teine ja kolmas ruum jäävad panipaigaks. Muuseum on aastate jooksul valmistanud õppepäevade tarvis palju vanasti kasutatud tööriistade koopiaid. Nüüd saavad ka need endale kindla koha. Lisaks saab ära paigutada küttepuud, sest muuseumihooned on ahiküttega.
2020. aasta novembri keskpaigast, kui vankrikuur on taas sisustatud, on huvilised oodatud uhket hoonet ja uut ekspositsiooni vaatama.
Hele Tulviste
Mõniste Talurahvamuuseumi juhataja