Ühel septembrikuu pärastlõunal külastasin õpetaja Milvi Trahvi. Vestlesime nii ajast, mil Milvi oli veel koolilaps kui ka tema 40 tööaastast õpetajana. *
Olen pärit suurest perekonnast. Peres oli kokku kuus last. Kõigist kõige enam tahan esile tuua oma vanemaid, kes on mulle elus suureks eeskujuks olnud. Mu ema, kes oli taluperenaine, jõudis väga palju: tegi hommikusöögi, viis põllule töölistele süüa, hiljem valmistas lõuna- ja õhtusöögi. Päeva jooksul talitas loomad ja tegeles lastega. Ema muretses elu lõpuni, et lastel kõik olemas oleks. Meid oli palju, kuid puudust ei pidanud me kunagi tundma.
Lapsepõlv oli väga vaheldusrikas. Jõgi oli all, mitu korda päevas käisime suplemas. Meelde on jäänud põnevad suvised karjaskäigud, kui palava päevaga sai jões supelda ja samal ajal jäid lehmad lepistikust varju otsima. Laul oli mu lapsepõlves väga tähtsal kohal. Kodus laulsime iga päev. Laulsime lapsepõlvest, kodust, maaelust, laulsime pilkelaule ja isamaalisi laule.
Väga palju lauldi ka Saru koolis, kust algas mu haridustee. Mu esimene õpetaja oli preili Karin Kikas. Ta oli väga ilus. Preili oli alati väga viisakalt riides ja korrektne: just selline nagu õpetaja olema peab. Mu õpetajad olid kõik väga erilised ja meenuvad mulle justkui muinasjututegelastena. Olin eriliselt kiindunud oma õpetajatesse, seetõttu sai minustki õpetaja.
Mul on meeles päev kui Julius Kokk teatas meile sõja lõppemisest. Sel puhul peeti aktus. See oli väga liigutav. Kokal huuled värisesid, ta nuttis. See oli kindlasti üks mu elu õnnelikumaid hetki. Oli ju sõda mindki puudutanud: sakslaste taganedes elasime lahingu üle. Nüüd sai minna vaid paremaks. Minu inimesed olid alles. Nad olid väga õnnelikud. Kõik hakkas justkui uue hooga peale. Mulle meenub, et lauldi senisest veelgi enam.
Koolitee jätkus Valga Keskkoolis. Valgas oldud aastad on mulle elus väga palju andnud. Sain elutarkust juurde. Mulle meeldis inimesi jälgida, nendega rääkida. Mul oli selleks palju aega. Mulle meeldis käia ka surnuaial, vaadata hauaplaate ja lugeda nimesilte: see oli võimalus minna ajas tagasi.
1952. aasta sügisel külastas mind mu endine õpetaja ja direktor Julius Kokk ning kutsus Saru kooli asendusõpetajaks. Alustasin erihariduseta, kuid õppisin töö kõrvalt kogu elu. Koolituste teel omandasin algklasside õpetaja, kunsti- ja tööõpetuse õpetaja eriala. Kooli jäin 40 aastaks.
Tööaastate vältel tuli järjepidevalt tegeleda enesetäiendamisega. Kaustikusse, mida oli kohustuslik täita, märkisin: osavõtu lahtistest tundidest oma koolis ja väljaspool oma kooli, ettekannete koostamise, didaktiliste vahendite valmistamise, uurimisteemaga tegelemise ja selle esitamise kooli metoodikapäeval, ainealase kirjanduse lugemise ajakirjandusest ja väljalõigetest mappide koostamise, osavõtu poliitringi ja ühingu „Teadus“ tööst.
Õpetajatele jagati ka lisaülesandeid. Koolis olin ametiühingu esimees ning pidin sisustama tööõpetuse kabineti. Töötada tuli kooli katseaias, abistada suvevaheajal kooli remonditöödel, külastada õpilaste kodusid. Väljaspool kooli tuli näiteks loendada eramajapidamiste loomi ja mõõta külvipindu, osaleda rahvamaja ringide töös jms.
Ühiskondlikust tööst koolis pean kõige raskemaks tööd kooli õppe-katseaias. Aia hektarilisel alal paiknesid: iluaed, lillepeenrad, viljapuud, kiviktaimla, kasvuhoone. Avamaal kasvasid tomatid. Sain kord preemiaks kotitäie tomateid, suuri ja mahlast pakatavaid. Kasvatati palju lilli. Algklasside osakonda muretsesin taimed ja tegime õpilastega katseid. Augustis valmistusime iga-aastaseks aia ülevaatuseks. Suur töö oli ka küttepuude kuuri kandmine ja riita ladumine. Aitasid nii õpetajad kui ka õpilased.
Lisaülesandeid oli ka väljaspool kooli: olin agitaator, valla majapidamisraamatute täitja, loomade ja külvide loendaja, võtsin osa rahvamaja ja kauplusekomisjoni tööst, tegutsesin muuseumis ja kodulooringis. Minu ülesandeks kujunes ka kooli üritustel sõnavõttude ja ettekannetega esinemine. Esinemine tuli mul hästi välja ning nii kujuneski, et minu peale alati loodeti.
Huvitav oli täita külanõukogu käskjala ülesandeid. Üheks põhjuseks oli suur loodushuvi. Sai käia ka kaugemates nurkades. Sai läbi käidud peaaegu kõik Mõniste majapidamised, kaasa arvatud ääremaad nagu Aruküla, Suure-Tamme ja Naha küla. Ülevaade piirkonnast, kus lapsed koolis käisid, oli ülimalt vajalik ja kasulik. Mida looduslähedasem oli majapidamine, seda armsamad olid seal elanikud. Läksin ühte tallu metsa sees, kus kasvas kaks koolieelikut. Kui nad said teada, et olen koolist, siis tahtsid nad kohe näidata, mida oskavad: lasti kukerpalli, kasvatati tiritamme. Poistel oli lõbu laialt. Sain palju teada suhtumisest kooli, õppisin tundma inimesi, sain teada kaotustest ja hädadest seoses möödunud ajaga.
Suhted kolleegidega olid head ja väga head. Ei mäleta 40 tööaasta jooksul ühtegi omavahelist tüli. Kõik sai ära lahendatud vastastikuse mõistmise õhkkonnas. Paljude aastate jooksul liitus vana kaader ühiseks pereks ja muutus tugevaks. Kõik olid noored, kollektiivis oli palju mehi. Uutel õpetajatel oli, millele tugineda. Tänuga meenutan seda, kuidas mind kasvatati. Ootamatult suureks sõbraks sai mulle Linda Hirjel. Mõniste kool pakkus mulle kasvulava.
Kolleegidelt õppisin palju, näiteks seda, et õpitul peab olema seos eluga. Käisime tihti looduses, näiteks Kalju Haugiga öösel Mõniste pargis linnulaulu kuulamas. Kalju Haug tundis väga põhjalikult loodust, taimi, loomi, linde. Tulime jalgsi Mõnistesse. Kuulasime linnulaulu seni, kuni hakkas valgeks minema. Võtsin tütarlaste tööõpetuse tunnid vastu väga autoriteetselt õpetajalt. Kui Linda Hirjel oli veel minu kõrval, oli mul päris hea. Siis elasime üle perioodi, mil tööõpetusest räägiti üsna vähe. Kui tärkas üldine huvi rahvusliku käsitöö vastu, olin programmi täitmisega küll hädas. Oli vaja ruumi masinate jaoks, õppevahendeid kööki. Kool hakkas õpilasi neli korda nädalas toitlustama. Kooli kööki ei olnud võimalik enam kasutada. Endine õpetaja tegi praktikumid oma köögis. Päästerõngaks kujunes ülevalt poolt tulnud soovitus: sisustada koolis tööõpetuse toad.
Tütarlaste tööõpetuse tundide läbiviimiseks hakkasin valmistama hulgaliselt näitvahendeid, mind aitasid ka vanemad õpilased ja lapsevanemad. Algul olin sunnitud mahutama kõik vahendid ühte kappi. Hiljem saime tööõpetuse ruumideks endise internaadikasvataja korteri: kaks mugavat tuba ja köök. Lapsevanem Aldo Alvela valmistas seinakapid, õpetajad meisterdasid karpe, stende, lõikelaudu. Osteti uued õmblusmasinad, õppetabelid, nõud. Oma abi ei keelanud ka Mõniste käsitöömeister Hilja Uder. Abiks olid kooli uued välissõbrad Rootsist, Norrast ja Soomest. Vaeslapsest oli saanud talutütar.
Üldiselt oli õpilaste käitumine hea. Kui mul tuli nendega pahandusi, siis vähemalt 90% juhtudest olin ise süüdi. Kui ma sellest kohe aru ei saanud, siis taipasin vähemalt kolmandal päeval, millega olin eksinud. Mitmed neist, kellega mul selliseid muresid oli, on tänaseks saanud edukad inimesed, ettevõtjad. Arvan, et üks põhjus, miks distsipliiniprobleeme ette tuleb, on see, et laps vajab rohkem. Kord tuli üks ema vitsakimbuga kooli. Oma lapse jaoks tõi. Siis hoidsid õpetajad juba tagasi.
Olen saanud lapsevanematelt palju tuge. Olen leidnud nende hulgast häid sõpru, kes on mind aidanud nii moraalselt kui ka praktiliselt. Vanemad tahavad rääkida oma lapsest, perekonnaelust, muredest. Õpetaja on osavõtlik kuulaja, sest koolil ja kodul on ju ühised eesmärgid.
Olen pedagoogitööga rahul, sest see andis mulle võimaluse tegelda eluaeg noore, puhta inimhingega; lootuse, et suutsin siiski midagi ka endast anda; südamlikud kohtumised endiste õpilastega. Tunnen rõõmu ka oma endiste õpilaste tublidusest ja töökusest, nende saavutustest.
Minu soovitused õpilasele:
- Õppida (see aeg ei tule iial tagasi).
- Olla sõnakuulelik oma vanematele ja õpetajatele.
- Tervitada (soovid teisele head, siis soovib tema sinulegi).
- Pidada lugu koolitädide tööst (pidupäeval tuleks ka neile lilli kinkida).
- Minna õigel ajal Une-Matile külla.
- Hoida eemale narkootilistest ainetest.
- Viibida iga päev värskes õhus.
- Ütle kaaslasele ette siis, kui õpetaja ei näe.
Minu soovitused õpetajale:
- Hoia aega kokku!
- Korda!
- Ole õpilasele sõber, kes püüab leida temas seda „sinepileivakest“, mis on peidus igas inimeses.
- Hoia tervist!
- Pea lugu naljast ja naeratusest!
- Puhka!
- Hoia häid sidemeid ümbritsevaga!
- Ära väsi austamast lapsevanemat!
*Loos on kasutatud ka mälestusi 1997. aastast.
Kadi Mõttus
Mõniste Kooli õpetaja