Märtsikuu on pühendatud õpetaja Juta Liirale, sest 7. märtsil tähistas Juta oma 90. juubelit. Palju õnne ja tervist Mõniste koolipere poolt!

Juta on õppinud Saru 6-klassilises Algkoolis, lõpetanud Valga I Keskkooli ning Rakvere Pedagoogilise Kooli. Õpetajatööd alustas ta Meremäel, seejärel töötas lühikest aega Varstu ja Rõuge koolides. Juta töötas aastatel 1955-1969 õpetajana Saru 7-klassilises ning kuni 1986. aastani Mõniste 8-klassilises Koolis.

Kuidas sai Teist õpetaja?

Pärast Valga I Keskkooli lõpetamist 1949. aastal polnud vanemate majanduslike raskuste tõttu (töötasid kolhoosis töötasuga 1 kopikas normipäeva kohta) võimalik edasi õppima minna. Kuna tollal, pärast küüditamist, oli puudus õpetajatest, sai minustki, nagu paljudest selle lennu lõpetajatest, õpetaja. Ju siis oli see mu kutsumus, sest jäin valitud ametile truuks.

Algklasside õpetaja kutse omandasin Rakveres kaugõppe teel. Kuni kooli lõpetamiseni 1956. aastal, möödusid kõik kooli- ja suvevaheajad Rakveres eksameid andes.

Enne Mõniste Kooli tööle asumist olin juba kogenud õpetaja: 20 tööaastat oli möödunud Meremäe, Rõuge, Varstu ja Saru koolides.

Kas ja kuidas mõjutasid Teie tööd nõukogude aja kommunistlikud ideed?

Õpetaja pidi kuuluma ÜLKNÜsse või NLKPsse. Minust sai kommunistlik noor alles Varstu Koolis töötades. Õpetaja tööd kontrollisid direktor, õppealajuhataja, koolide inspektor: külastades õppetunde ja nõudes tööplaanide ja tunnikonspektide koostamist ja õpevahendite valmistamist. Õpetajalt nõuti, et igas õppetunnis teostataks ideelis-poliitilist kasvatustööd, mis pidi ka tunnikonspektis eesmärgina välja toodud olema. Tunnikonspekti kontrollis tööpäeva algul õppealajuhataja.

Milliseid lisaülesandeid pidite täitma koolis ja väljaspool kooli?

Lisaülesandeks koolis oli koolieelikute õpetamine pärast tunde. Tavaliselt oli see laupäeval: siis said vanemad lastega kaasa tulla, kuna muudel elualadel oli juba viiepäevane töönädal, koolis veel kuuepäevane. Olin õppenõukogu koosolekute protokollija, kooli asjaajaja, rahvatantsuringi juhataja.

Kooliväliselt jagati ülesandeid külanõukogu poolt. Valimiste eel tuli käia agitaatorina määratud piirkonnas. Pidin käima loomi loendamas, külvipindu märkimas, majapidamisraamatuid täitmas: seda kõike tuli teha vabast ajast. Paraku oli vaba aega väga vähe, kuna õpetajate tööpäevad olid pikad. Pärast õppetunde tuli nõrgemaid õpilasi järele aidata. Tuli osa võtta ka ainesektsioonide tööst Võrus ja poliitringi tööst koolis. /Kuna töö nõudis suure osa vabast ajast, oli raske, sest kodus olid loomad ja töid-tegemisi palju. Juta tütrel on eredalt meeles, kuidas ema tuli peaaegu iga päev koju, rasked kotid kummaski käes. Juta võttis koju kaasa õpilaste vihikud: töid oli tarvis kontrollida-parandada ju kodus. Järgmisel päeval, vihikud pakituna, asus õpetaja taas kooli poole teele./

Viibisin mitmel suvel Värskas enesetäienduskursustel. Need kestsid kuu aega. /Juta meenutab, et kord ei tundnud tütar teda ära ning mõlemad nutsid. Laps oli veel väike ning pikk eemalolek mõjus rängalt./ Tihti käisin mõnepäevalistel kursustel Tallinnas. Toimusid ka piirkondlikud (Varstu-Krabi-Mõniste) algklasside metoodilise ringi koosolekud.

Millistena on jäänud meelde tööaastad Mõnistes?

Meeldiv oli töötada Mõniste Kooli üksmeelses ja töökas kollektiivis abivalmis kolleegide keskel. Direktorid olid autoriteetsed ja mõistvad.

Meeldiv oli töö oma klassiga – korraldada klassiõhtuid, käia matkal, ekskursioonil.

Meelde on jäänud ka vallatud õpilased. Need olid enamasti elavaloomulised lapsed, kes ei suutnud tunnis paigal püsida või vahetunnis korralikult jalutada, nagu kunagi nõuti. Suitsetamist või muid pahesid esines väga harva.

Mulle meeldis õpetajana töötada. Algklasside õpilased olid nii siirad, head ja südamlikud. Distsipliiniga raskusi ei olnud ja hinge on jäänud ilusad mälestused koolis töötatud aastatest.

Meenub lõbus lugu Saru kooli päevilt. Päev enne nääripidu viidi tavaliselt läbi peaproov, kus kogu kava ette kanti. Üks 1. klassi poiss oli kuulnud proovi toimumisest, tuli nutuga minu juurde ja küsis kurvalt, et kas pea proov on valus ka.

Kuidas on õpetajaamet Teie arvates muutunud?

Kooli eesmärk on alati olnud õpetada, suunata. Muutunud on õpetus internetiajastul, kui õpilased kasutavad digivahendeid. Vanasti pidi 1. klassi lõpuks korrutustabel peas olema.

Mida soovite öelda tänastele õpetajatele?

Soovin, et õpetajatel jätkuks kannatlikkust laste kasvatamiseks ja õpetamiseks. Selleks palju jõudu ja edu ning traadist närve. Tänastele noortele õpetajatele soovin loovust, tugevust ja eelkõige kannatlikkust. Hea õpetaja on see, kelle juurde õpilased julgevad tulla oma rõõmude ja muredega. Õpetajal tuleks end pidevalt arendada, et ajaga kaasas käia ja oma autoriteeti õpilaste ees mitte kaotada.

Mõniste Kooli tegemistel hoian silma peal siiani. Loen huviga õpilaste sportlikest saavutustest, tulemustest aineolümpiaadidel, võru keele õpetamisest… .

————

Oma esimest õpetajat meenutab Mõniste kooli 30. lennu vilistlane Merike Ruven:

Alustasin kooliteed 1983. aasta sügisel, esimeseks õpetajaks sai JUTA LIIRA. Tema oli meie klassijuhtaja esimesed kolm õppeaastat. Klassis oli 18 õpilast. Tal oli väga raske meiega, sest olime erinevad: mõnel tähed selged, teisel mitte.

Vaatamata meie koerustükkidele leidis ta alati võimaluse meile selgitada, mis valesti läks. Ta ei tõstnud meie peale mitte kunagi häält, vähemalt ma ei mäleta, et ta oleks seda teinud. Ta oli kogu koolipäeva meie jaoks olemas: abistas koduste tööde sooritamisel pikapäevarühmaski veel enne koduteed. Tal ei olnud tänapäevaseid abivahendeid meie tundine põnevamaks sisustamiseks, aga ta suutis iga päev meid millegagi üllatada.

Kõik tema tunnid olid põhjalikult läbimõeldud ja kodus eelnevalt korralikult ettevalmistatud.

Igal esmaspäeval ootas meid jällegi uus seinastend põnevate kokkuvõtetega meie tegemistest, uute lugude ja piltidega. Tollal oli selleks vaja palju otsida, kleepida, liimida jne.

Meil oli palju toredaid klassiõhtuid, naiste- ja meestepäevi.

Mulle meenuvad vilega pulgakommid, mille saime, kui õpetaja tütar oli talle Soomest külla tulnud. Olime väga üllatunud, sest kuigi meid oli palju, jagus komme kõigile. Kodumaal vilega pulgakomme ei müüdud.

Juta Liira on tõeline ÕPETAJA, suurte tähtedega! Aitäh Teile, Juta, kõigi õpilaste nimel, keda olete õpetanud!