Koidula Sujev oli aastatel 1949-1990 Mõniste Koolis algklassi- ja loodusainete õpetaja ning internaadi kasvataja.

Tagasivaate oma kooliaastatele ja õpetajatööle on Koidula kirja pannud 1990ndatel:

Esimesi teadmisi astusin saama Mõniste Kooli. Käia tuli jalgsi – 5 km. Talve saabudes tõid vanemad puust voodi ja õlekoti kooli internaati ning külmad ja tuisused päevad tuli seal olla. Internaadis olemine mulle ei meeldinud. Olen oma õest kaheksa aastat noorem, seetõttu oli tal kool lõpetatud kui mina alustasin. Mind pandi naabritüdrukuga ühte voodisse magama, sest ta oli ka juba viimases klassis ning pidi aitama hommikul voodit korda teha. Mulle meenub, kuidas ta ühel õhtul laotas oma triigitud kleidi voodisse ega lubanud mul sinna peale keerata, ise läks aga sõbrannade voodisse jutlema. Jäi vist sinna ka magama. Mina ei julgenud terve öö magada, sest kartsin ta kleidi peale keerata.

Õhtul soojendasime pannidel oma kaasavõetud kapsaid, kartuliputru ja tegime teed. Nädala keskel tuldi kodust ka vaatama. See tõi sageli vee silma, sest tahtsin koju.

Õppimise vahepeal panime magala ahju leivamurusid kuivama. Neid oli magama minnes teki all hea krõbistada, olgugi, et seda ei lubatud.

1946. aastal lõpetasin Mõniste Kooli ning asusin õppima Valga I Keskkooli. Tol ajal ei olnud internaate. Läksin erakorterisse, kus mu õde oli varem olnud. Veerandi alguses toodi toidukraam ja küttepuud kohale. Ise kütsin ja tegin ka toidu. Kõige selle kõrval tulin ka õppimisega hästi toime.

Valga I Keskkooli lõpetasin 1949. aastal. Sel ajal oli suur puudus õpetajatest ning klassijuhataja soovitas väga hakata õpetajaks. Mulle see amet meeldis juba lapsena, sest alati mängisime naabrilastega kooli ja mina olin tavaliselt õpetaja.

1949. aasta sügisel määrati mind õpetajaks Mõniste Kooli ning see oli mu ainuke töökoht 41 aastat. Rakvere Pedagoogilises Koolis omandasin 1955. aastal algklassiõpetaja kutse.

Direktoreid oli mu pika tööaja jooksul kolm: Hugo Hirjel, Emilie Tamm ja Aili Paeglis. Tööd alustasin Hugo Hirjeliga, kes oli ka siis direktor, kui olin õpilane. Ta oli väga tasakaalukas, mõistev ja suhtus noortesse õpetajatesse hästi. Õppealajuhatajaks oli siis Valve Tamre. Ta oli väga nõudlik, täpne ja järjekindel. Arvan, et sellist inimest on just noorele tööleasuvale õpetajale vaja. Kõik see kasvab ka endasse. Peale selle oli Valve Tamre suurte võimetega inimene – ta pani meid, noori õpetajaid, tantsima ja võimlema. Järgmiste õppealajuhatajate juures jäi vajaka nõudlikkusest ja järjepidevusest: see tõi kaasa distsipliini languse. Oma õpetajatöös hindasin väga ausust ja distsiplineeritust.

13 aastat töötasin direktor Emilie Tamme käe all. Ta oli väga töökas, eeskujulik direktor. Naisena tundis ta huvi õpetaja kodu- ja olmetingimuste vastu. Aitas õpilasi järele ka teise õpetaja aines.

Palju aastaid olin ka internaadi kasvataja. Need olid ühed toredamad aastad mu töös. Olime nagu üks suur ühine pere, eriti siis kui internaadis oli 45 õpilast. Kui palju sai meil matkatud, loodust vaadeldud, internaadile söögiks ravimtaimi ja seeni korjatud!

Klassivälise tööna tegelesin mitmeid aastaid kooli näiteringiga. 70ndatel aastatel lõpetasin Varstus Tervisekooli ja hakkasin juhendama kooli punaseristi ringi.

Oma töös püüdsin meeles pidada järjekindluse printsiipi. Ning teades, et õpilane omandab nägemismeele kaudu, püüdsin tundi alati mingil määral näitlikustada. See saigi mu tööstiiliks. Kui tuleks otsast alustada, läheksin ikka õpetajaks. Mulle pakkus pedagoogiline töö täielikku rahuldust.

Õpetaja olgu ikka sõbralik, huumorimeelne, kuid oma töös järjekindel. Säiligu paras distants õpetaja ja õpilase vahel.

 

Koidula Sujevit meenutab Marika Lepp, Mõniste Kooli XX lennu vilistlane:

Koidula Sujev on õpetanud mulle ka loodusaineid, aga kaheksa Mõniste Põhikooli internaadis veedetud aasta jooksul oli ta minu ja ilmselt ka paljude teiste õpilaste jaoks eelkõige kasvataja.

Tollal, pea nelikümmend aastat tagasi, elasid õpilased internaadis erinevatel põhjustel: oli kaugeltnurgarahvast nagu mina, oli lapsi, kelle emade tööpäev algas nii vara, et neil polnud võimalik hommikuti lapsi kooli saata. Ilmselt oli ka neid, kellele internaat oli kodust turvalisem paik. Meie kõigi jaoks oskas õpetaja Sujev luua omamoodi terapeutilise keskkonna. Ta aitas õppida, tutvustas käitumisetiketti, õpetas tantsima ja loodust tundma. Kui vaja, ravitses ja lohutas. Ta suutis oma õpilastes esile tuua nende häid külgi ja respekteeris isiksuslikke eripärasid. Üks tema eriline anne oli ennetada pahandusi ning suunata teismeliste ülekeev energia kasulikku või ohutusse suunda.

Meenub minu viimane kevad Mõniste kooli internaadis. Oli kas aprilli lõpp või mai algus. Igatahes ilmad olid soojad ning õpilased kippusid koolimajas veesõda pidama. Selle asemel, et lõputult kärada, pahandusetegijaid välja selgitada ning karistada, kutsus õpetaja Sujev kõik internaadilapsed kokku ja tegi ettepaneku: „Õpime täna kõik rutem ära, pärast söömist läheme varem internaadi juurde, paneme koos kütte puukuuri ja siis võite nii kaua veesõda pidada, kui tahate.“

Nii läkski. Pärast õhtusööki koolimajas ruttasime alla internaadi juurde ja tegime tunnikese tublilt tööd. Seejärel tõstis õpetaja Sujev kõik majas olevad vabad anumad õue. Tema abikaasa Vello Sujev, kes oli tollal internaadi öökasvataja, pani maja uksed ja aknad seestpoolt kinni ning pesuruumides vee tulele. Ja siis läks lahti suureks üldiseks veesõjaks – kõik kõigi vastu.

Tollal oli internaadi juures kaks kaevu: vana puuraketega kaev majast veidi eemal ning uus betoonkaev maja kõrval. Veesõja lõpuks olime me suutnud vanema kaevu tilgatumaks ammutada, uus pidas veel vastu, kuid kuna igalt poolt mujalt oli vesi otsas, siis rauges ka meie hoog. Läbimärgadena läksime otse pesuruumidesse, kus ootas pesemiseks soe vesi ja riiete kuivatamiseks üles tõmmatud pesunöörid, ning pesime suure sõja pori enne magamaminekut maha. Järgmisel hommikul olid paljude riided selga pannes küll veidi niiskevõitu, kuid haigeks ei jäänud meist keegi. Igatahes jäid sel kevadel koolimaja koridorid veesõjast puutumata.

Lugupeetud õpetaja Koidula Sujev, Mõniste koolipere soovib Teile palju jõudu ja tervist!

Kadi Mõttus
Mõniste Kooli õpetaja