Savimäe talust

„/—/ nõua säält (Võru telliskiviartelli kontorist – V.S.) tõend dokument selle kohta mis astal ja tähtis on kuu päevat mil Kuus meie maja andis artellile edasi /…/ Kuus andis meie maja krundi varem edasi enne tagasiostu tähtaja lõppu ja vahepääl mina Kuusel maksin ära (maksis 1941. aasta veebruaris – V.S.).

Nii kirjutas mu vanaisa Alfred Laats (1898–1976) Harglasse oma pojale Raimondile (1925–2014) Komimaa vangilaagrist 1946. aasta sügisel, kuna maja oli panditud Tammeküla telliskivivabriku omanikule Bernhard Kuusele (1882–1942). Aeg oli väga segane ning keegi ei teadnud, mis pärast venelaste sissetulekut veel juhtuda võib. Vanaisa muretses kaugelt Siberimaalt oma naise ja laste pärast, kas nad saavad majas edasi elada. Miks ta oli maja pantinud, kas see oli seotud veoauto ostuga, ei mäleta täpselt enam mina ega tea vist keegi teinegi. Igatahes tahtis ta, et vajaduse korral saaks kohtus esitada ostu-müügilepingu ja tagasimaksmise kviitungi.

Maja jäi meile alles. Vanaema Selma (1901–2002) pidi maksma makse, astuma kolhoosi, kuhu algul ei tahetud vastu võtta, sest peale hobuse polnud midagi kaasa tuua, saatma Siberisse pakke. Vanaisa järel viidi vangilaagrisse ka kaks poega. Ja kasvatama mindki, kuna mu ema Elfriede (1924–1966) värbas end tööle Kohtla-Järve maile, sest siis tehti kodustele maksusoodustusi. Mina käisin vanaemaga igal pool kaasas – põllutöödel, karjalaudas, veskil… ja uitasin mäe peal saviporis ning vahtisin pilvemaailma. Meie Savimäe talu asus koolimajast poole kilomeetri kaugusel mäe otsas vastu Tammeküla. Praeguste omanike käes kannabki see Mäeotsa nime.

´

Ma ei tea, kas vanaisa soovis ise koduks kõrgemat kohta või määras selle vald. Arhiivitoimikust nähtub, et Taheva vallavolikogu on 30. aprillil 1928 rahuldanud Alfred Laatsi ehituskrundi saamise palve Vanakõrtsi talu maast ja määranud mäe peale kolme vakamaa suuruse krundi. Vanaisa avaldust pole ma leidnud. Rahvusarhiivis on aga olemas 1936. aastal alustatud tema ning teiste Tammeküla ja koolimajalähedaste krundiomanike toimikud seoses Riigivanema 1935. aasta 11. detsembri dekreediga. Selle seaduse järgi tuli korraldada linnades ja alevites ning alevikkude ehituspiirkondades asuvad rendimaad. Seadus puudutas ka neid, sest Hargla oli nimetatud 1922. aastast alevikuks ja kuulus siseministri poolt kinnitatud aleviku ehituspiirkonda. Nende krundid olid 99 aastaks antud kasutada põlise rendi õigusega, kuid polnud veel kinnitatud ning elanikud pöördusid seepärast Võru maakorralduse komisjoni poole ettepanekuga igaühe krunt iseseisvaks üksuseks eraldada ja kinnitada. Järgnes pikk asjaajamine koos obroki määramisega. Toimikud on lõpetatud enne vene võimu tulekut 1940. aasta mais. Kas ja mis võis vahepeal veel toimuda, ei tea, igatahes krundid jäid omanikele alles ka kolhoosiajal.

Tammeküla sünd

Need on vaid mõned killud ühe talu, ühe küla loost. Esivanemaist oleme ju midagi kuulnud, nendega kooski elanud, midagi mällu salvestanud, aga kui hiljem tahaksid üht-teist täpsemalt teada, siis neid enam ei ole. Nii oli ka minuga. TÜ ajakirja ajaloorubriigi artiklite kirjutamine ärgitas oma suguvõsa ja küla ajaloo sisse vaatama.

Meie praegune maakodu pole küll enam Savimäe talu mäe otsas, vaid küla keskel kunagise rätsepmeister Jaan Saare talu. Vanaemal oli pärast vanaisa surma mäe peal üksi raske toime tulla ning ta müüs maja 1982. aastal ära. Savimäe mälestuseks nimetasin uue kodu Savimaaks.

Tammeküla on üsna noor võrreldes ümbruskonna põlistaludega, nagu Vanakõrtsi, Kallimõtsa, Matsi (Laatspera) jt. Vanakõrtsi sajahektarise vana talu oli Taheva vald ostnud ülemöödunud sajandil. Selle maa peale oli ehitatud koolimaja, vallamaja (praegu kahekorruseline elumaja). Hanno Talvingu „Eesti vallamajade ajaloo teatmikus“ on märgitud, et sindelkatusega puithoonest kohtumaja olevat Vanakõrtsi talu maadel olemas olnud juba enne 1883. aastat. 1919. aasta maareformi alusel hakati soovijaile pärast 1920. aastat Vanakõrtsi talu maast ühe hektari suuruseid krunte jagama. Koolimajast lähedale oli vald andnud asundustalu Vabadussõjas osalenud Luige-nimelisele mehele ja kolm vakamaad 1905. aasta revolutsionäärile Tõnis Sikule. (Need ja mitmed teised andmed on pärit legendaarse metsavenna Alfred Käärmanni (1922–2010 (artiklitest ning tema kogutud materjalist, mis on kättesaadavad Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteegis.) Ülejäänud maa otsustas volikogu vallavanema Julius Pähna (1875–1942) ettepanekul välja mõõta ehituskruntideks ning jagada loosimisega. Kas tõesti loositi, vajab täpsustamist. Näiteks ei täitunud Bernhard Liiva kohasoov: „ /—/maad sooviks saada T.Sikka,le antud maa piirile, ja et
vähegi alg elamise nõudeid rahultata, siis palun maad lubada wähemalt 5 vakamaad…“ See haruldane dokument on säilinud tema talu järglase Rasmus Onkeli peres.

Mitu sooviavaldust on rahuldatud 1928. aastal, kuid ilmselt tehti seda juba varemgi, sest Käärmanni andmeil oli ehitamine alanud juba kahekümnendate aastate keskel. Esimeste elanike seas oli töölisi, käsitöölisi, meistreid, sealhulgas mitu rätseppa, puusepp, masiniste, teenijaid, parvepoiss jt. Tööl käidi Saru, Hargla, Valgemäe ja Taheva lauavabrikus, sanatooriumis, raudteel, maanteel, metsas jm. Majad olid enamasti väikesed ja neid kutsutigi väikemajadeks, kus oli köök, 1–3 tuba, suuremates ka sahver. Samuti ehitati laut, küün, suitsusaun, kartulikoobas ning seadusega kehtestatud korra järgi ka käimla. 1939. aastal oli Tammekülas kokku 22 väikemaja.

Kunstnik Epp Maria Kokamäe ema Imbi Lind meenutab mälestustes:„/—/ keset küla, mäekünka, savikünka otsas kasvas ilmatu suur, niisuke jäme tamm ja siis /—/ nigu kutsuti seda Tammõkülaks.“ Tammõküla nimi on teada 1935. aastast. Imbi Linnu vanaisa Ado Türna (1879–1964) maja asus sestsamast tammest veidi põhja pool, kus nüüd on elanud pool sajandit Sirje Saare pere. Tamm
ajab end igal kevadel ikka veel lehte, vahel kaotab tormis mõne oksa. Mitukümmend aastat tegutses tamme külje all küla ainuke ettevõte – telliskivivabrik.

***
Kõige eelneva teadasaamiseks, milles on veel rohkesti lünki, olen kogunud mälestusi, otsinud pilte ja dokumente, uurinud arhiivitoimikuid, kirjandust, ajalehti, samuti Internetist kirikuraamatuid jt dokumente, GENI keskkonda, kalmistute Haudi veebilehte jpm.

Huvitav oleks teada, kes olid Tammeküla esimeste majade ehitajad, kust nad tulid, kuidas toodi ehitusmaterjal, mis loomi peeti, mida aias kasvatati, kuhu järglased siirdusid jne, jne? Kas on alles näiteks veel mõni talu rajaja istutatud puu? Praegu ei ole enam kõiki maju olemas, mitu maja on omanikku vahetanud. Talu rajajate järglasi või sugulasi elab siiski veel pooltes majades.

Tahaksin oma uurimistegevust jätkata ja kui tunnen, et suudan sellega midagi ka teistele pakkuda, siis ehk saaks teoks ka väike väljaanne „Tammõküla suurõ tammõ man“. Selleks ootan lahket kaasabi ka endistelt ja praegustelt harglalastelt – mälestusi, dokumente, plaane, fotosid, päevikuid jm. Ja mitte ainult Tammeküla, vaid ka Hargla kohta. Olen leidnud ka Hargla kohta üllatavaid fakte, nagu Vabadussõja mälestusmärgi rajamine, katoliku kirik, streik Harglas jpm. Kellel on aga minevikufotosid, võiks lisada Facebookis Hargla kandi vanade piltide hulka.

Koostöösoovidega lapsepõlve- ja suveharglalane Varje Sootak (Laats), tel 514 2300, varje.sootak@ut.ee.

Piltide allkirjad:

1. Tammeküla telliskivivabrikus 1950. aastate lõpus või 1960. aastate algul (1962 vabrik likvideeriti). Paremalt esimene Hillar Kikkas. Vasakult esimene Kuuse Hillar ja keskel Viini Edgar (metsavaht). Foto autor teadmata. Kaia Kikkase kogu.
2. Selma ja Alfred ning Varje Laats 1951. aastal. Arvatavasti Gerhard Paasi foto. Varje Sootaki kogu.
3. Alfred Laats 1975. aastal. Jaan Sootaki foto. Varje Sootaki kogu.
4. Harglas karjalauda ehitusel 1960ndatel. Üleval vennad Olev ja Jaan Onkel, all vasakul Alfred Laats. Kes on paremal? Foto autor teadmata. Varje Sootaki kogu.
5. Tammeküla tamm. Rasmus Onkeli foto.