Pauline Kenk (neiupõlves Trummal) sündis 23. augustil 1933 Pihkva kubermangus Kulovo külas, kuhu nii tema isa- kui ka emapoolsed vanavanemad olid välja rännanud Rõuge kihelkonnast. Eestlased andsid oma taludele eestikeelsed nimed, emapoolsete vanavanemate Sepa talus Pauline sündiski. Ema õpetas Paulinele kodus eesti keeles lugemist, kooliteed alustas Pauline kohalikus venekeelses koolis.

Algas Teine maailmasõda, sakslased põletasid küla maha, inimesi aeti ühest kohast teise. Umbes aasta elati Dno lähedal kuni 1943. aastal oli võimalus Eestisse, täpsemalt Mõnistesse, elama asuda. Ehk oligi keerulistest lapsepõlveaastatest pärit tunne, et juured ja kodukoht on tähtsad, sest Pauline tegevus nii õpetaja kui ka muuseumitöötajana oli alati kantud sügavast austusest oma maa, emakeele ning kultuuri vastu.

1943. aastal alustas Pauline uuesti kooliteed Saru 7-klassilises koolis. “Vene tüdruk” pandi algul esimesse klassi, aga kevadeks oli tubli õppur jõudnud juba kolmandasse klassi. 1948. aastal lõpetas Pauline Trummal Saru 7-klassilise kooli väga heade tulemustega. Aastatel 1948-1951 õppis ta Valga arve-plaanimajandus tehnikumis ja aastail 1951-1952 töötas normeerijana Võru metsatööstuskeskuses. 1957. aastal lõpetas Pauline Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna geograafi diplomiga. Aastail 1957-1968 töötas ta bioloogia- ja geograafiaõpetajana Jõgeva rajooni Kudina ning Saduküla koolides.

1961. aastal abiellus Pauline oma ülikoolikaaslase ning kolleegiga, matemaatika-ja füüsikaõpetaja Vaino Kengiga. Peres kasvas kaks tütart – Kaja ja Heli. 1968. aastal kolis pere Võrru. Vaino Kenk asus tööle Kreutzwaldi memoriaalmuuseumis, Pauline Punase Risti Võru rajoonikomitees aseesimehena. 1969. aastal läks ka Pauline muuseumisse tööle ja töötas seal 1999. aastani. Olulisima panuse andis ta Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi filiaali Mõniste koduloomuuseumi vanemteadurina.

P. Kengi panust Võrumaa ja eriti Mõniste piirkonna ajaloo säilitamisel on võimatu üle hinnata. Pauline Kenk jätkas Mõnistes muuseumi asutaja Alfred Lepa tööd. Alfred Lepp oli koguja, mitte kogutu kirjeldaja. P. Kengi esimeseks tööks saigi senise kokkukogutu mõõtmine, kirjeldamine, seoste taastamine, lugude leidmine, eseme ajaloo ja päritolu uurimine ehk teisisõnu – Pauline Kenk tegi Mõnistesse kogutud vanavarast museoloogilises mõttes täiuslikud ning väärtuslikud kogud. Pauline enda süsteemikindla, pühendunud ja kohusetundliku kogumistöö tulemusena lisandus kogudesse veel üle 2000 eseme, kõik äärmise täpsusega mõõdetud, detailideni kirjeldatud ning pildistatud.

Pauline ei teinud kunagi suuri sõnu, tema väsimatu tegevus oli kantud sügavast armastusest oma kodukandi vastu ning murest, et paljud esemed, fotod, dokumendid hävivad hoolimatuse tõttu. Tema elutööd Mõnistes jäävad meenutama kalligraafilise käekirjaga täidetud inventariraamatud, hoolega hoitud ja säilitatud esemed, dokumendid, fotod. Ajaloouurijad on selle eest nüüd ja tulevikuski tänulikud.

 

Pauline Kengi tööd tunnustati paljude tänu- ja aukirjadega, kõige kaalukam neist oli 1988. aastal saadud ENSV Ülemnõukogu presiidiumi aukiri – toonane kõrgeim autasu muuseumitöötajale.

Pauline Kenk suri 16. märtsil 2015 ning on maetud Võru kalmistule.

 

Allikas: www.monistemuuseum.ee