43 tööaasta jooksul on Maie Võsu õpetanud kolmes koolis sadu lapsi, kellele on andnud teele kaasa tükikese oma südamesoojusest, olnud lahke ja abivalmis õpetaja.

Jutusta oma lapsepõlvest.

Mu ema oli ukrainlane, isa eestlane ja nad kohtusid Siberis. Mina ja kaksikõde Malle sündisime Siberis 1956. aastal. Kui olime 1 a 10 kuud vanad, tuli pere Eestisse. Isa ehitas juba Siberisse majagi, aga siis tulime siiski Eestisse, sest suur soov oli kodumaale tagasi tulla. Algul oli raske, sest kes neid küüditatuid ikka tahab aidata ja nii ei olnudki kuhugi minna. Läksime Tartusse isa venna juurde.

Juba lapsepõlves unistasin õpetaja ametist. Mängides naabrilastega kooli, mäletan ennast ikka õpetaja rollis. Mu emapoolsetest sugulastest on paljud olnud õpetajad. Mu vanaisa oli maakooli direktor ja andis seal kõiki aineid ja vanaema oli käsitööõpetaja. Mu onud olid õpetajad, samuti onutütar. Ema tädi oli õpetaja maakoolis, kus tal tuli õpetada nelja klassi: õpetas kaht klassi hommikul ja kaht õhtuti.

Emaga suhtlesime ukraina keeles, isa õpetas meile veidi ka eesti keelt. Vanemad omavahel kõnelesid saksa keeles ja seda ei osanud meie Mallega üldse. Läksime Adavere Kooli. Ei osanud me hästi eesti keelt, aga saime hakkama. Mäletan esimest etteütlus: kirjutasin kuulmise järgi ja mu ainuke viga oli sõnaga auto, kirjutasin „aoto“, sest ma ei teadnud, mis see tähendab, kuid muid õigekirjavigu mul ei olnud. Oleme õega imestanud, et meil õigekirjavigu ei esinenud. Koolis läks päris hästi. Käisin mõne aasta ka muusikakoolis. Need õpingud jäid katki, sest papa soovis, et koolis oleksid hinded paremad.

Millised õpetussõnad, tõekspidamised oma lapsepõlvekodust kaasa said?

Kõige tähtsam oli ausus. Papa ütles alati, et ära tee teisele seda, mida sa endale ei taha. Kuna vanemad olid elanud üle raskeid aegu, siis oli me kodus keelatud toiduga mängida. Leiba õpetati austama. Õppisime lugu pidama vanematest inimestest.

Mamma oli meil hästi korralik: kui ilusti ta tikkis, pisikesi tikandeid tegi väga korrektselt. Õmbles kõike ise. Tema käest olen ma ka kaasa saanud kombe riideesemeid parandada.

Papa tegi väga palju tööd: rabas hommikust hilisõhtuni. Tema pärandiks on töökad käed.

Kuidas jõudsid õpetajaametini?

Pärast Adavere 8-klassilise Kooli lõpetamist läksin õppima J. Anveldi nimelisse Tartu Pedagoogilisse Kooli. Koolis õppisin kokku kuus aastat: algul neli aastat algklassiõpetajaks ja hiljem veel kaks aastat klassiõpetajaks.

Kui lõpetasin 1976. aastal Tartu Pedagoogilise Kooli, suunati mind tööle Nursi 8-klassilisse Kooli. Nii ma Võrumaale tulingi.

Kas mäletad oma esimest tööpäeva?

Mäletan oma esimest tööpäeva väga hästi. Eriliselt on meelde jäänud aktus: ma pole elus nii palju lilli saanud. Elasin uue õpetajana algul poiste internaadi toas. Terve tuba oli lilli täis. Ma ei saanud isegi pulmadeks nii palju lilli, kui oma esimesel tööpäeval Nursis.

Nursis oli armas ja väike maakool, kus õppisid toredad ja teotahtelised lapsed, õpetajate kollektiiv oli sõbralik ja noort õpetajat toetav. Töökoormus oli mul üsna suur: 2. ja 3. klass (kokku 18 last) ja pidin hakkama õpetama ka tütarlastele käsitööd, olema koolis asjaajaja ning kooli raamatukogus õpikute ja õppekirjandusega tegelema.

Kuna kõik õppevahendid tuli tol ajal teha käsitsi, siis mäletan, kuidas kogu mu kirjutuslaud ja voodigi olid täis tušiga kirjutatud arvutus- ja sõnakaarte. Ülesandeid ja keeleharjutusi perfokaartidele aitasid kirjutada õde ja emagi.

Nursi kooli päevilt meenuvad toredad hetked klassiõhtutest, matkadest, ülekoolilistest pidudest. Pärast abiellumist asusin elama Rõugesse. Alguses töötasin Rõuge lastepäevakodus. Veidi hiljem vabanes algklassiõpetaja koht Rõuge 8-klassilises Koolis. Ka Rõuge lapsi ja endisi kolleege meenutan südamesoojusega.

Klassijuhatajana oli mul tarvis öelda sõna sekka ka lapse teise kooli suunamise osas. Hinge on jäänud selliste otsuste juures olemine, aga samas kui lapsel on kodus toad külmad ja süüa ei ole, siis on kodust ära saatmine lapse seisukohalt ju vajalik. Enim on mul jäänud hinge üks selline kodu Järvepalus. Iga kord Võrru sõites meenub mulle seal elanud väike heledapäine poiss ja tema eakad vanemad. Last taheti õpiraskuste tõttu Urvastesse saata. Mina noore õpetajana pidin minema vanematega rääkima. Isa mängis kannelt, ema andis kaasa suure õunakoti. Kaasa võtsin ka vanemate nõusoleku lapse teise kooli suunamiseks. Süda oli raske. Mu esimesest õpetaja-aastast on see üks meeldejäävamaid hetki.

Kuidas jõudsid Mõniste kanti?

Juta Liira läks pensionile ja mulle pakuti Mõnistesse töökohta. Alates 1986. aasta sügisest olen töötanud Mõniste Koolis. Tööle võttis mind direktor Aili Paeglis. Hakkasin tööle kahe 1. klassiga, kus õppisid nii kuue- kui ka seitsmeaastased lapsed. Õppetegevus toimus erinevate õppeprogrammide alusel ja ka õppetunni pikkus oli lastel erinev. Vanemad õppisid nagu ikka 45 minutit, aga noorematel oli tunni ajaks 35 minutit. Kusjuures nad võisid mängida need kümme minutit, mis teistel veel õppimiseks kulus.

Põhiklassiks sai mulle suur ja avar klassiruum vana koolimaja teisel korrusel. Praegu asub seal raamatukogu (tagumine tuba). Klassiaknast avanes vaade ilusale ja lillerohkele kooliaiale, mida hooldasid nii õpilased kui ka õpetajad. Nii tore oli lastega sügiseti kooliaias käia erinevaid lillesorte õppimas ja porgandeid ning peete sikutamas.

Millised on olnud Sinu tõekspidamised õpetajana?

Õpetaja töös olen pidanud tähtsaks hoolivust, ausust, rahulikkust ja sõbralikkust. Mulle on alati meeldinud kui õpilased tulevad küsima õpetaja käest kui midagi on arusaamatuks jäänud. See näitab lapse õpihuvi ja tahet õpetajaga koostööd teha. Minu arvates ei tohiks laps õpetajat karta, õpetaja ei tohi jätta endast muljet kui kõrgemast olendist. Ma pole kunagi pahaks pannud, kui laps tuleb kallistama.

Millised on su kõige rõõmsamad mälestused?

Suur õnn on olnud töötada nii toredate ja mõistvate kolleegide ja direktor Maarika Niidumaaga nagu on Mõniste Koolis. Tundsime rõõmu ühistest kordaminekutest ja toetasime teineteist rasketel hetkedel. Helgeid hetki, mida koosveedetud aastatest meenutada, on nii palju. Meenuvad kooli traditsioonilised üritused: Mehkamaa Ööbiku lauluvõistlus, ühised koolipeod, pidulik jõululaud, toredad õpetajate päevad, vastlapäevad, spordipäevad.

Meenuvad toredad matkapäevad lastega, kus sai looduse ilu imetletud, mängitud, grillitud, erinevaid ülesandeid täidetud.

Õpetajaametit pidasin kokku 43 aastat, nendest 33 aastat Mõnistes. Selle aja jooksul olen õpetanud lastele ka vene keelt ja matemaatikat, juhendanud käsitöö- ja loodussõprade ringi.

Kas igatsed ka koolielu?

Hinges ikka igatsen. Samas annan endale aru, et lastele on vaja noori õpetajaid. Saan juba teist talve maitsta pensionipõlve. Mulle meeldib väga lugeda, käsitööd teha ja kannelt mängida. Tihti jalutame lastega looduses. Mul on õnn elada koos laste ja lastelastega. Vahel õnnestub neid ka õpetada.