Kui laps saab viie aastaseks, siis millist sünnipäevalaulu Sa talle laulaksid? „Ta elagu, ta elagu! Ta elagu…”? Seda laulaksin mina pigem inimesele, kel siin ilmas rohkem kui mõnikümmend aastat selja taga juba on. Aga ehk „Õnne soovime Sul, õnne soovime Sul! Palju õnne, kallis Kotus! Õnne soovime Sul!”? Kui sa neid laulusõnade ridu mõttes lugedes samal ajal ka mõttes kaasa laulsid, siis suur aitäh Sulle! 🙂 Selle ühe päris olulise asja sünnipäeva puhul unustasime suures tuhinas me Kotuse sünnipäeva kohtumisel tegemata. Aga usun, et tänu Sinu mõttes kaasa laulmisele, sai ka see väike viga parandatud.

Kotuse koostöövõrgustiku sünnipäeva tähistasime koos liikmete ja sõpradega ühiselt 9. jaanuari õhtul Hargla koolimajas. Lisaks tagasivaatele viiele aastale ning tulevikuplaanidele ja tunnusmärgi loomise algatamisele, leidsime ka mahti, et tähtpäeva puhul ühel imemaitsval Kohvik Johanna tordil heal maitsta lasta. Koostöövõrgustiku koordinaatorina oli mul tõsiselt hea meel näha, et meie kohtumisele ja sünnipäevale oli tulnud arvukalt külalisi, kes meie tegemistele viimaste aastate jooksul on aktiivselt kaasa elanud ja panustanud! Suur, suur aitäh teile kõigile!

Kotuse minijuubeli tort

Enne kui Kotuse selle ja järgmiste aastate plaanide tutvustamisega edasi lähen, siis oleks just paras hetk veidi viiele aastale tagasi vaadata ning püüda meenutada, millega olema võrgustikus hakkama saanud ning mis asi see Kotus üldse on? NB! Loo lõpus olevast pildialbumist leiab vihjeid, mida arutati ja millega tegeleti 9. jaanuari kohtumisel.

Kotus on üks isevärki põnev kogum, ei ole te ei MTÜ, OÜ, SA ega isegi mitte FIE. Tegu on hoopis Taheva Valla Külade Seltsi (see organisatsioon on küll MTÜ 🙂 ) allharuga või uhkemat sõna kasutades – brändiga. Toimetab ta omi asju vastavalt võimalustele projektipõhiselt endiste Taheva, Karula ja Mõniste valdade piires ning natukene on kaasa haaratud ka killuke Ähijärve ümbrusest. Samuti on tema tegemiste vastu on huvi tundnud ka Varstu kant.

Mis asi või kogum, nagu ülal sai mainitud, see Kotus ikka õige on? Ühe sõnaga vastates on tegu koostöövõrgustikuga. Aga ühe lausega või noh ühe pikema lausega vastates on tegu Taheva, Karula ja Mõniste piirkonna ettevõtjaid, MTÜ-sid, valdade asutusi ja aktiivseid külaliigutajaid koondava koostöövõrgustikuga, mille eesmärgiks on läbi ühise tegutsemise arendada piirkonnas turismi; tutvustada erinevatel sündmustel ja laatadel läbi meie kandi käsitöö, teenuste ja toidutoodete piirkonda; pakkuda õpikogemust liikmetele läbi koolituste ja õppereiside; tuua piirkonda positiivset tähelepanu läbi erinevate sündmuste ja tegevuste ning kutsuda meie kanti elama uusi ja tegusaid inimesi.

Oma igapäeva tööd hakkas Kotus toimetama nüüdseks veidi enam kui viis aastat tagasi. Kui veidigi täpsem olla, siis umbes viis ja pool aastat tagasi. Ametlikuks sünnikuupäevaks on Kotusel 2. mai ning aastaks 2014. Ilmavalgust nägi Kotus Hargla Kooli hubases saalis soojal maikuu päeval kui üle kolme piirkonna oli kokku tulnud veidi enam kui 40 inimest.

Kohtumise eesmärgiks oli Leader projekti toel hakata arendama kolme valla ülest koostööd. Enamik kohalviibijaist olid nõus arusaamaga, et igaüks üksi enda mätta otsas väga kaugele ei jõua, kuna lihtsalt ei jätku aega ja jõudu kõige jaoks. Koos tegutsedes on lootus suurem, et jõuab ära teha rohkem, kuigi mõnigi kord võib koostegutsemine võtta ka kauem aega, aga see eest õnnestunud koostöö tulemused on palju edukamad ja silmapaistvamad. Ühiselt tegutsemise kõrval oli suuremaks hirmuks või murekohaks see, et koostööd piirkonnas on varemgi püütud arendada, kuid pärast stardipauku ja mõne kilomeetri jooksmist enamasti ühiselt finišijoont ületatud. Aga seegi kord rivistati end stardijoonele ülesse ja asuti koos väga pikka takistusjooksu läbima.

Nagu reeglina alati, siis algus läks hooga. Kotuse koostöövõrgustikuga liitus samal nn asutamise päeval ca 30 liiget, mis järgmise paari aastaga kasvas 60-ne ümbrusesse ning tänaseni on püsinud selle piiri ümbruses. Mõni liitub, mõni lõpetab ja mõni lahkub, kuid senini on hoog sõltuvalt tuule tugevusest (loe: projekti toetustest) olnud kas kiirem või isegi mõneks hetkeks peaaegu peatunud ning triivinud vaikselt vabatahtlike panuse toel. Õnneks oli 2019. aasta üsna „tuuline” ning Kotus purjetab päris hea hooga taas edasi. Õnneks on ilmateenistus kinnitanud ka seda, et see hoog veel kahel järgmisel aastal väga ei rauge, kuid mis juhtub 2021. aasta lõpukuudel, seda veel me ette ei tea.

Kui Kotus oli üheskoos asutatud, siis üheks esimeseks suuremaks ülesandeks oli mul koostöövõrgustikku liikmete leidmine. Esmalt kogusin ma kontakte piirkonna organisatsioonide ja inimeste kohta ning siis asusin helistama. Istusin kaks päeva ning tegin selle jooksul üle 200 telefonikõne ning rohkem kui pooltega kujunes vestlus pikemaks kui paar tutvustavat minutit. Tutvustatud sai põgusalt Kotust ning pärast vestlust kogu räägitud info ka meilile saadetud. Need, kes asja vastu rohkem huvi tundsid, nendega leppisime kokku kohtumise. Mugavatel päevadel oli mul võimalik kohtumistele minekuks kasutada isa autot. Algusaastatel mul veel autot polnud, mistõttu mitte nii mugavatel päevadel tuli kasutada jalgratast. Kaugemad paigad Harglast jäid nii 25 kilomeetri raadiusesse, kuhu sai ära vändatud.

Jalgrattaga teel olles juhtus nii mõndagi. Paduvihmad, kõrvetav päikene, esimene lumi ja kevadised sulavad kruusateed sai ära kogetud. Korra Lüllemäelt tulles liitus minuga armas koer, kes kuidagi ei tahtnud minust maha jääda. Keelasin teda kuidas oskasin, aga too põgenes metsa ning saatis mind distantsilt. Seltsiline oli minuga kaasa nii vast 8 kilomeetrit, kui kusagil Koobassaare kandis jõudis mulle järgi autoga peremees, kes koera juba otsis. Paaril korral olen rinda pistnud ka kurjade koertega. Ekstreemseim juhtum oli taas Lüllemäe kandis, kui kahe kupli vahel tuli ligi väga kurjalt haukudes ja urisedes suurem pruunikas koer, kes lubanud mul ei edasi ega tagasi liikuda. Kui püüdsin telefoni võtta, siis muutus veelgi kurjemaks. Õnneks ikka sai päästev kõne tehtud ning inimene, kellega kohtuma pidin, organiseeris minu päästeoperatsiooni. Kurvemaks pooleks rattasõidu juures oli see, et kui jõudsin sihtkohta, siis vahel külastatav oli mind ära unustanud ning polnudki kodus. Kahjuks juhtus seda rohkem kui paari korral. Osad väga vist ei uskunud, et rattaga Harglast kohale tulen ning teine osa esimesest poolest unustasid mu lihtsalt ära oma igapäevatoimetuste juures. Aga egas midagi, istusin tagasi sadulasse ja väntasin koju. Vähemalt sai hea trenn tehtud. 🙂

Kui juba põnevatele juhtumistele seoses Kotusega läks, siis teisel, kolmandal aastal olin väga populaarne sihtpunkt ja kontakt kullerite jaoks. Kuidagi oli minu nimi, telefoni number ja ka aadress ühele kullerifirmale sattunud seoses mitme Kotuse koostöövõrgustiku liikmega. Sain mitmeid kõnesid, kus teavitati, et kohe saabub kaup mulle värava taha – küll pakuti külviku detaile, söötasid ja muid saadetisi. Ühe saadetise oleksingi peaaegu endale saanud, kui ühe taluniku lakusoola varu minu aia taga maha tõsteti. Kullerile oli öeldud, et kauba saajaid pole kodus ning kästi tee ääres oleva garaaži ette kaup maha tõsta. Kuller nii tegigi, kuid seda hoopis vale talu garaaži ees. Õnneks sattusin õigel ajal peale ning lakusool jõudis õigesse kohta. Kuigi osa koormast oli tõesti juba autost maha tõstetud.

Kotuse kolmanda ja neljanda aasta kevadel kaalusin tõsiselt kuuse- ja männiistikute kasvatamise ja müügiga alustamist. See kõnede hulk, kus sooviti minult vastavaid istikuid osata, oli üpris suur. Mõnel päeval lausa mitu kõnet. Kuidagi oli sattunud minu number ühe infotelefoni kasutusse ja see seostati ära nende poolt Valgamaa Erametsaühistuga. Mõlemal kevadel oli rohket uurimist, et aru saada, kelle kaudu minu kontaktid on valesse kohta sattunud ning kes neid levitavad. Eelmisel kevadel oli kahjuks või õnneks istikuostjaid vähem. Sain ainult kaks kõne ning nendel oli minu kontakt varasemast salvestatud.

Järgmises osas pajatame õppereisidest, turismikaardi ja kodulehe loomisest ning veel paljust muust põnevast.

 

Pildigalerii Kotuse 9. jaanuari koostöökohtumisest