Eesti loodusega seostuvad esmalt ikka metsad ja rabad, suurkiskjad ja kotkad, tunduvalt harvem aga väikeveekogud või kahepaiksed. Kuigi Eestis elab 11 liiki kahepaikseid, on nad oma varjulise eluviisi tõttu sageli vähetuntud ning nende käekäigust palju ei teata. Laialdaste metsa- ja põllumaakuivenduste ning maakasutuses toimunud muutuste tõttu on kahepaiksetele sigimiseks hädavajalikud väikeveekogud suurtelt aladelt kadunud. Neid on kinni aetud ja kuivendatud, kalatiikideks ümber kujundatud või prahipaikadeks muudetud. Selle tagajärjel on mitmed kahepaiksed, nagu mudakonn ja harivesilik, paljudes Eesti piirkondades üsna haruldaseks muutunud. Selleks, et need liigid meie loodusest päriselt ei kaoks on viimastel aastakümnetel Eesti erinevates piirkondades väikeveekogusid ja märgalasid taastatud.
Kahepaiksed vajavad sigimiseks päikesele avatud, selge veega ja kaladeta tiike
Sellises tiigis ei suuda elada ei kahepaiksed ega ka paljud teised liigid
2019.a. juulist alanud projekti „Mudakonna ja harivesiliku asurkondade seisundi parandamine“ eesmärgiks on taastada Koikkülas ja Laanemetsas 15 väikeveekogu nende kahe liigi sigimistingimuste parandamiseks. Koikküla ja Laanemetsa valiti projektialadeks seetõttu, et mõlemad liigid on selles piirkonnas küll veel olemas, ent nende arvukus on väga madal ja sigimisveekogud halvas seisus, mistõttu ilma toetuseta võivad nad juba lähiajal sellest piirkonnast kaduda.
Projekti esimeses etapis valiti liikide eelnevate leiuandmete ja 2019.a. suvel tehtud välitööde käigus välja taastamiseks sobivad väikeveekogud. Nende valikul lähtuti sellest, et mudakonna ja/või harivesiliku teadaolevad sigimisveekogud jääksid taastatavate veekogude lähedusse. Samuti võeti arvesse nende liikide elupaiganõudlust ja veekogude taastamise tehnilisi võimalusi. Taastamistööd algavad 2020. a. septembris.
Tiikide inventuur
Tiikide inventuur
Veekogude valiku tegi ja taastamist juhendab Mittetulundusühing Põhjakonn ning taastamist teeb Osaühing Kagumerk. MTÜ Põhjakonn on tegelenud kahepaiksete (konnad, vesilikud) kaitsega aastast 2004. Põhjakonna eksperdid on 16 aasta jooksul edukalt taastanud või rajanud üle 500 väikeveekogu kõikjal Eestis. Selle tulemusena on suurenenud nii mudakonna kui ka harivesiliku arvukus aladel, kus seda tööd on tehtud, näiteks Haanja ja Otepää looduspargis ning Karula rahvuspargis. Eriti hästi on hakanud minema harivesilukul, kes on mitmelgi pool muutunud juba tavaliseks ja arvukaks liigiks.
Kinnikasvav tiik
Tiigi puhastamine
Mudakonn (Pelobates fuscus) on väike, kuni 8 cm pikkune kahepaikne. Tal on sile nahk, mis on enamasti pruunilaiguline. Et olla kindel, kas tegemist on mudakonnaga tuleb talle silma vaadata – ainukesena meie konnadest on tema silmapupill vertikaalne. Eriline on ka mudakonna kevadine kutsung, mida teeb isasloom vee all olles ja mis meenutab lühikesi koputusi või kloksumist. Vette lähebki mudakonn ainult kudemisajaks. Muul ajal elab ta maismaal, päevaks kaevub maasse ja välja ronib alles õhtuhämaruses, mil ta toitub erinevatest putukatest. Seetõttu võib mudakonna tihti leida aiamaalt, kas peenardest või kartulivagudest, sest seal on pinnas kobe ja kaevumine lihtsam. Vette koetud vorstikujulisest kudust arenevad hiiglaslikud kullesed, mis võivad olla kuni kaks korda pikemad, kui täiskasvanud konnad.
Mudakonn
Mudakonna kudu
Mudakonna kullased
Harivesilik (Triturus cristatus) on üle 14 cm pikkune, sisalikku meenutav kahepaikne. Nahk on tal krobeline nagu kärnkonnal, musta või tumehalli värvi. Kõhupool on erkkollane või -oranž, mustade laikudega. Oma nime on harivesilik saanud kõrgest hambulisest harjast, mis kasvab isaslooma seljale sigimise ajaks aprilli lõpus. Enne sigimist toimub vees omapärane pulmamäng: isasloom ujub uhkeldades emaslooma ees, väristades tagasipainutatud saba, seda vahetevahel emase poole viibutades. Emasloom muneb 300–400 muna, kinnitades need ühekaupa veetaime lehtede alaküljele. Leht volditakse kokku nii, et muna peitub selle kurdude vahele. Munadest kooruvad vastsed on röövtoidulised, nad ujuvad veekogus ringi ning toituvad väikestest veekogus elutsevatest selgrootutest. Pärast sigimist lahkuvad harivesilikud veekogudest kuivale maale toituma, vastsed võivad aga veekogudesse jääda augustini.
Harivesilik
Harivesiliku muna
Harivesiliku vastne
Mudakonn ja harivesilik on Eestis levinud peamiselt lõuna- ja kaguosas. Mõlemad liigid vajavad paljunemiseks puhtaveelisi, päikesele avatud ja kaladeta veekogusid. Sellistes veekogudes on vesi soe ja puuduvad looduslikud vaenlased, kalad. Viimased ei söö küll täiskasvanud isendeid, kuid toituvad kullestest ja vastsetest. Samuti söövad kalad ära veeselgrootud ja veetaimed ning muudavad põhjas tuhnimisega vee sogaseks. Lisaks veekogudele on mõlemale liigile vaja ka kvaliteetseid maismaaelupaiku – mosaiikset maastikku väikeste põllulappide, aiamaade, niitude ja metsatukkadega. Võsastunud aladel või intensiivsel põllumajandusmaastikul kaob neil võimalus erinevate veekogude vahel liikuda, piisavalt toitu ning varjumiseks ja talvitumiseks sobivaid kohti leida. Intensiivne põllumajandus mõjub neile liikidele hukutavalt. Väetised põhjustavad veekogude kinnikasvamist ja pestitsiidid mürgitavad kõik elusa.
Projekti rahastab Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Fotode autorid: Merike Linnamägi, Ville Vuorio, Riinu Rannap, Voldemar Rannap
Artikli autorid: Riinu Rannap, Voldemar Rannap