Nädalavahetuse õhtupoolik. Politsei saab teate, et Viljandi linna kortermajas on joobes mees, kes karjub, sõimab naist, ähvardab teda kääridega, ropendab. Jõhkrast vanemate vahelisest tülist saavad osa ka peres sirguvad kaks alaealist last, kellele vahetut ohtu õnneks ei ole, ent trauma nähtust piisavalt suur selletagi. Füüsilisest kontaktist hoiab naist ja meest lahus asjaolu, et mees viibib suurema aja purjutades köögis. Naine on ühes lastega varjul elutoas. Korrakaitsjad otsustavad mehe kodurahu huvides esialgu kainenema viia. Kui pea selge, on ka oht rusikaõiguseks väiksem. Edasi aitavad perekonda erinevad eksperdid, et vägivallaprobleem lahendatud saaks. See on üks viimaseid näiteid perevägivallajuhtumist Viljandimaal. Üks paljudest, lausa tuhandetest. Nii on tänavu üheksa kuuga Eestis kokku registreeritud ligi 9000 teadet perevägivallast. See teeb keskmiselt ühes kuus 1000 teadet, ühes päevas 30 juhtumit, kus üks pereliige teisele vaimse või füüsilise võimutsemisega asu ei anna. Suurte ja ajapikku aina suurenevate numbrite taga ei seisa pelgalt asjaolu nagu oleks inimesed üksteise vastu varasemast vägivaldsemad. Pigem on müüt perevägivallast kui põrandaalusest asjast aina avalikumaks saanud, kannatada saanud aina julgemalt abi otsima hakanud ning riik teinud samme, kuidas tõhusamalt perevägivallaga võidelda. Miks peres vägivallatsetakse? Seda on kergem küsida, kui sellele vastata. Kui pereliikmed on võrdväärsed ega püüa paindumatult teist poolt valitseda, ei teki seal ka vägivalda. Kusjuures perevägivald ei piirdu ainult füüsilise väärkohtlemise, aga ka vaimse, seksuaalse või näiteks majandusliku vägivalla aktidega. Ükski neist ei välista teist ning mõnel raskemal juhul võivad ka kõik nimetatud üheskoos esindatud olla. Perevägivalla põhjuseid võib sagedamini leida vägivallatseja noorusajast, kõige selle ümbert, mida ta on ise kogenud, õppinud, millised väärtused omaks võtnud. Abi saamata ja aja möödudes kogub probleem vaid hoogu juurde ning teatud etapil avaldubki inimese vägivaldsuspuhanguna. Perekonna osatähtsus siinkohal on üks kaalukamaid mõjureid. Noorel inimesel, kes näeb oma koduseinte vahel vägivalda, on kordi suurem võimalus muutuda vägivaldseks kui sellel, kel kodus kõik korras. Kui kord agressiivselt käitunud inimene tajub ülekohtust tekkinud võimutunnet ning sinna lisandub ka soovitud eesmärgi saavutamine, on käitumismuster kerge kinnituma. Politseitöös näeme, et mõnedel juhtudel saab lähisuhtevägivald alguse juba esimestel kohtingutel. Sellest tulenevalt on politsei ennetustöö muuhulgas suunatud just noortele, kellele peame kohtinguvägivalla alaseid loenguid. Teinekord kaasatakse pahaaimamatult peretülidesse ka lapsed, kellele vanemate vahelise võimuvõitluse pealt nägemine on suureks hingeliseks traumaks. Sagedamini saab lastest „lahingumoon” lahku läinud vanemate käes. Kellel on õigus laste üle? Millisel kuupäeval on nad isa või ema juures? Mis saab, kui kumbki ei taha neid eesootavaks nädalavahetuseks enda juurde? Need on kulunud küsimused, mida lapsed sageli vanemate vahelises jageluses suurte silmadega kõrvalt pealt vaatavad. Sassiläinud suhted annaks just kui õigustust visata kaikaid kodaratesse mitte üksteisele, aga ka oma järglastele. Võimusuhete kõrval on teiseks vägivalla katalüsaatoriks alkohol. See võtab inimese enesedistsipliinilt igasugused pidurid ning paneb nad käituma erinevalt sellest, kuidas nad tavaliselt end üleval peaks. Kui alkoholi on tarvitanud mõlemad tüli osapooled, on vääritimõistmine eriti kerge tekkima. Need omakorda viivad tihti riiust rusikate käikulaskmiseni. Siinkohal ei tasu ekslikult arvata, et ainult mehed on need, kes naiste vastu käes tõstavad. Teinekord on olnud just õrnema sugupoole esindajad konflikti algatajaks. Ühel markantseimal juhul näiteks lõi naine oma meest golfikepiga. Olukorda, kus sõnade asemel rusikaõigusele loodetakse, nimetavad eksperdid ekspressiivseks vägivallaks. See tähendab peaasjalikult olukorda, kus konflikti lahendamiseks on puudulikud oskused. Olgu tegu naise või mehega, tüliga kui suurega, oskuse või oskamatusega seda lahendada – vägivalda ei õigusta miski. Kuidas abi saada? Iga pere probleemid ja nende põhjused on väga erinevad. Korduvatest trendidest rääkides võib välja tuua asjaolu, et paljudes peredes käib vägivald sotsiaaltoetuse laekumisega ühte sammu. Helgemat homset ei tasu ootama jääda, vaid juhtunust tuleb politseile esimesel võimalusel teada anda. Kui inimene ise ei suuda või julge politsei poole pöörduda, tasub mure jagada mõnele lähedasele usaldusisikule, kes abi küsiks. Kui olukord koduseinte vahel tundub endale tavapärane, aga seda saadab tegelikult sõim ja peks, ei tohi lasta end petta. Samamoodi pöörduge nõu saamiseks politseisse või jagage toimuvat mõne hea sõbraga, kes aitaks abi saada. Probleemiga ei tohi jääda üksinda. Kohale saabunud politsei selgitab asjaolud, teeb kindlaks kannatanu, tunnistajad, ka vägivallatseja. Suuremal osal juhtudest viib politsei vägivallatseja politseijaoskonda kainenema välistamaks, et ta purjuspäi samamoodi jätkata saaks. Kui juhtub, et vägivallatseja on enne politsei saabumist lahkunud, ei tähenda see, et kannatanu abist ja vägivallatseja vastutuse võtmisest ilma jääks. Edasi tehakse perele järelkontroll, mis sageli tähendab piirkonnapolitseiniku kodukülastust kannatanu juurde. Olenevalt olukorrast võidakse külastusele kaasata lastekaitsja, sotsiaalametnik või ohvriabi töötaja. Järelkontrolli eesmärgiks on lähemalt selgusele jõuda vägivalla esinemise põhjustes, anda tuge kannatavale poolele ning anda ühtlasi signaal vägivallatsejale tema teo tõsidusest ja sellega kaasneda võivatest tagajärgedest. Olukorras, kus ohver ei saa oma turvalisuse pärast koju jääda, aitab politsei saada ajutise eluaseme naiste varjupaigas. Tõsi, meeste jaoks sellist varjupaika veel loodud ei ole. Edasi täidab politsei õiendi perevägivalla kohta ning pärib seejuures ohvrilt, kas ta on nõus oma andmete esitamisega ohvriabi töötajale. Kui nõusolek on olemas, saab ohvriabi töötaja pakkuda kannatanule riigi kulul emotsionaalset tuge ning aidata omalt poolt abivajajal toime tulla. Lisaks aitab ohvriabi töötaja vajadusel ka lepitusmenetlusel, mille eesmärgiks on saavutada kokkulepe vägivallatseja ja ohvri leppimiseks ning tekitatud kahju heastamiseks. Vajadusel saab vägivallatseja läbi kriminaalhoolduse suunata näiteks viharavile või pakkuda teisi ravimeetodeid. Tunnistan, et need mured ei pruugi laheneda sõrmenipsuga, kuid need on siiski lahendatavad. Tuleb lihtsalt mõelda, et kui tahtmine abi saada on tõeline, ei saa mure lahendamisel olla suuri takistusi. Meelis Lill Viljandi piirkonnavanem