Eelmisel laupäeval, 22. augustil algas Tsirgumäe külas, endise Taheva mõisa abihoonetest kujunenud Järve talus nahaparkimise koolitus, kus õpiti kohaliku nahaparkali Tuuli Jõesaare käe all väiksemate koduloomade nagu lamba ja küüliku nahkade parkimist koduste vahendite ja traditsiooniliste meetoditega.
Järvamaa Kutsehariduskeskuse poolt korraldatud ja PRIA poolt rahastatud koolitusele oli kokku tulnud rekordarv osalejaid – kui tavaliselt on koolitusel 10-15 inimest, siis sel korral oli kohale tulnud suisa 17 inimest üle terve Eesti, Tallinnast Saaremaani. Huviliste hulgas oli nii lamba- kui ka küülikukasvatajaid aga ka jahimehi. Nahaparkimise koolitusi on Järvamaa Kutsehariduskeskuse Särevere õppekohas korraldatud juba viimased viis aastat, traditsiooniliselt üks kevadel ja teine sügisel. Nahaparkimiskoolituste järjepidev korraldamine ei ole oluline üksnes selle poolest, et õpetada osalejaid väärindama nahka vaid ka sellepärast, et säiliksid traditsioonilised oskused ka järgnevatele põlvedele. Seekord valiti toimumiskohaks Lõuna-Eesti, lähtudes varasemate koolitustel antud tagasisidest, kus soovitati korraldada koolitusi ka mujal Eestis, et saaks tulla ka need, kes näiteks loomapidamise tiheda graafiku tõttu kaugemal käia ei saa. Koha koolituseks pakkus välja Järve talu pererahvas Heldor Sepp ja Eliise Tuuling – kuna mõlemad on ka MTÜ Parmu Ökoküla liikmed, siis traditsioonide hoidmine ning pärandi edasikandmine on oluline ka neile.
Neljapäevase koolituse käigus said osalejad läbi proovida kahte erinevat traditsioonilist parkemeetodit – maarjasparki ning rukkihapatisparki. Mõlema pargiga sai tehtud üks küülikunahk, mis eelnevalt puhastati ja pesti. Koolitusel kasutatavad nahad olid saadud ülejääkidena kasvatajalt, seega sai küülikust kõik ära kasutatud, pargitud said ka kaasa pandud sabad ja käpad. Soovijad said pargitava naha ka ära värvida ning seda võimalust ei lastud käest – valiti nii särtsakalt elektrisinist kui ka mahedat ploomilillat ja sinepikollast tooni. Iga osaleja sai enda pargitud küülikunaha koos tunnistusega koju kaasa. Lisaks jänesenahkadele said osalejad kätt proovida veel lambanaha töötlemisel – nahk puhastati alusnaha kihtidest ja villakust, et saada „ilma karvata“ tulemus ning pandi pargivette koos värvainega. Põnevust lisas koolitusele veel oravanaha parkimise protsess ning külalislektor Maarja Koivuoja Mäeotsa Hobitalust, kes demonstreeris käsitööna pargitud lamba- ja küülikunahku aga ka laia valikut ulukinahku, kes kõik olid elu jätnud liikluses või hukkunud muul õnnetul viisil – sai näha siili-, ilvese-, kähriku-, tuhkru-, orava- ja paljude teiste eesti loomade nahku. Kõik nahad on ta ise traditsiooniliste meetoditega parkinud, jättes neile külge nii pea kui ka küünised – nii on nahad head õppematerjalid ka noorematele põlvkondadele.
Peale praktiliste oskuste õpetamisele andis lektor Tuuli Jõesaar ülevaate ka teistest olulistest nahaparkimisega seotud teemadest. Nii kõneldi nahaparkimise ajaloost, teistest olulisematest parkimisviisidest aga ka karusnahksete toodete valmistamisest. Koolitaja Tuuli Jõesaar on nahaparkalina tegutsenud viimased kaksteist aastat, seitse sellest koolitajana. Nahaparkimise õpetamine on tema jaoks oluline just sellepärast, et kui kümnest koolituse läbinust hakkab omal käel nahku parkima kasvõi neli, väheneb oluliselt nii väärtusliku ressurssi nagu naha raiskamine – nii jahimehed kui ka paljud lihaküüliku ja –lambakasvatajad viskavad nahad ära, kuna tehases pargitud nahkade müük ei tasu ära. Kui need nahad niikuinii üle jäävad siis võiks need ju endale saada mõni säravate silmadega nahaparkalist entusiast. Sellest „prügikastinahast“ saab tema käe all pehme ja siidine diivanikate või hoopis põrandavaip – ja jällegi on väärtuslikku kraami vähem maha maetud.
Artikli autor: Tuule iil