Telerit vaatavale inimesele pakutakse vaatemängu, kus pooltunni vältel avastab politseinik ühe kuriteo teise järel. Tegelikkuses kaasneb aga näiteks ka mõne väheväärtuslikuma eseme vargusega vaevarikas tõendite hankimine, inimestelt info kogumine ning ekspertiiside tegemine. Mida peaks teadma sellest, kuidas vargust lahendatakse ning kuidas varguse ohver omalt poolt kaasa saab aidata? Kõlab ehk hariliku argitõena, aga varguse avastades tuleb esmalt püüda rahu säilitada ning kohe politseile juhtunust teada anda. Asja uurima hakkavalt politseiametnikult saate juba täpsemad juhtnöörid, kuidas edasi tegutseda. See, kas konkreetset vargusjuhtumit uuritakse väärteo- või kriminaalkorras, sõltub kahju suurusest. Võtab varas kaasa esemeid kuni 200 euro väärtuses, käivitatakse väärteomenetlus. Suurema kahju korral aga kriminaalmenetlus. Sündmuskohalkäik pole eesmärk omaette Varguste sündmuskohad on väga erinevad ning teatud osa neist ei eelda politseiniku füüsilist kohalkäiku. Politseiametnik on saanud vastava ettevalmistuse, et telefonitsi sündmuskoha olustik välja selgitada: alustades sellest, kui pikalt võib olla aega möödas vargusest endast kuni selleni, kas maha on jäänud esemeid või muid võimalikke jälgi kurikaelast endast. Kui politseinik sündmuskohale ei tule, ei tähenda see, et juhtumiga tegeletaks teisejärguliselt. Kohapeal käimine ei ole eesmärk omaette, eesmärgiks on leida tõendeid. Kui vargus avastatakse hiljem ja sellest on üksjagu aega möödas, ei ole kohapeal enam võimalik ka jälgi leida. Iga politseiametnik otsustab esmase info pinnalt sündmuskohale minemise vajalikkuse ja võimalikkuse. Uurimise eesmärgiks on siiski mõtestatud ja suunatud tegevus kurjategija avastamiseks, tema süü tõendamiseks ja kohtulikuks karistamiseks. Sündmuskohalt jälgede leidmiseks on oluline, et seda ei oleks muudetud või rikutud. Seepärast soovitab politsei varguse ohvril koristamisega mitte hoogu minna. Inimeste emotsioon on pärast varguse avastamist arusaadavalt suur ja tahetakse veenduda, kas kuskil kapis olnud mõni eriti kallis ese ikka on alles või mitte. On olnud ka drastilisemaid juhtumeid, kus politseiniku saabudes on hoolas perenaine toad koristanud, tolmu võtnud, põrandad pesnud, et ametimehi puhtas kodus tervitada. Paraku ei ole sellisel sündmuskohal enam politseil tõendeid võimalik koguda. Aeg ootamiseks tundub pikk Kui kannatanu kutsutakse pärast vargusest teatamist politseisse, on eesmärgiks tema ülekuulamine. Seaduse mõttes ei ole oluline, kas tegu on varguse või kehalise väärkohtlemisega, sest menetluses on protsessinõuded tõendite kogumisele täpselt samasugused. Politseil ei ole lootustki kurjategija süüd tõendada, kui kannatanult pole võetud ametlikke ütlusi juhtunu kohta. Kui ülekuulamine on tehtud, saavad kannatanu ütlused alles kohtukõlbuliku tõendi vormi. Lisaks selgitab politsei ülekuulamisel kannatanule tema õigusi, aitab vormistada vajalikud paberid ning kõneleb, mis edasi saab. Varguse avastamise järel tundub nii mõnelegi inimesele, et ilmselt on vargaks üks või teine. Seejuures ei mõisteta, miks politseil varga tabamine aega võtab. Ka politseinikule võivad esmased asjaolud tunduda väga selged. Kõhutundest kahtlustatava kinnipidamiseni on aga väga pikk tee. Seda enam, et kõhutunne ei ole kohtukõlbulik tõend ning selle alusel Eestis kedagi süüdi ei mõisteta. Eelkõige võtabki politseil kõige enam aega selgete asjaolude tõendiks vormimine. Tõendite kogumine on keeruline ja spetsiifiline protsess. Võimalusi selleks varavastaste süütegude puhul on palju. Seda enam, et tehnilise võimekuse poolest on politsei- ja piirivalveamet samaväärne kõigi teiste Euroopa riikidega. Küsimus on pigem otstarbekuses ehk selles, milline on keeruka tehnilise protsessiga saavutatud tulemus. Kui sündmuskohalt leitakse jälgi, nõuab nende kohta läbiviidud ekspertiis oma aja. Samamoodi võtab aega tunnistajate ülekuulamine, kui vargusele on leitud pealtnägijaid. Tunnistajate ülekuulamise kiirus sõltub paljuski jälle sellest, millal seda on võimalik teha. Päevaajal on paljud tööl, mõni hõivatud pereasjadega või sõitnud ära välismaale. Ja pärast seda, kui esmane ring võimalike tõendite otsimiseks on tehtud ning need samad iseenesestmõistetavad asjad kontrollitud, on tegelikkus sageli selline, et sõelal ei ole veel ühtki kindlat süüteos kahtlustatavat. Varastatud kaupa müüakse aina enam virtuaalilmas Tänapäeval on suur osa ostu- ja müügitehingutest kolinud virtuaalilma. Siinkohal saavad politseile abiks olla kannatanud ise, otsides omal käel internetist talle kuulunud esemeid. Harvad on juhtumid, kus päev pärast vargust varastatu internetti müügiks pandaks. Tavaliselt jääb see aeg pigem mõne nädala kuni isegi poole aasta kanti. Kui inimene peaks leidma internetist eseme, mille puhul kahtlustab, et see on temalt varasemalt varastatud, tuleks esmajärjekorras pidada politseiga nõu edasise tegutsemise osas. Seda ka juhtumi korral, kus inimene avastab talle arvatavalt kuuluva eseme näiteks mõnest pandimajast. Väga oluline on, et varastatud eseme leidmine, äravõtmine ja fikseerimine oleks korrektselt vormistatud. Vaid nii saab kohtus taasesitada, kust ja kuidas tõend leiti. Kui esmased toimingud tulemust varguse avastamiseks ei anna, siis politseitöö ei lõppe. Igapäevaselt jälitatakse varastatud esemete kokkuostjaid, tehakse tööd teadaolevate varastega, kontrollitakse pandimajasid ning tehakse läbiotsimisi, mille käigus avastatakse sagedamini ka varastatud esemeid. Kui politseis on selleks ajaks olemas ka info võimalikust kannatanust, kes oma varastatud esemeid on kirjeldanud, avaneb võimalus sellist rada pidi liikudes omanikul ka oma vara tagasi saada. Vähemoluline ei ole, et varguse ohver oleks alles hoidnud näiteks hinnalisema kodutehnika dokumendid või teaks nende eritunnuseid, mille kaudu hiljem esemeid tuvastada. Dokumentide omamine või eritunnuste teadmine suurendab oluliselt kannatanu ja politsei võimalusi esemed õige omanikuni tagasi tuua. Igal juhul on oluline kõikidest vargustest politseile teada anda. Kui politsei vargaid kohe ei tabagi, on siiski ülimalt tähtis koguda ja talletada teavet, mis võib olla määrava tähtsusega järgmiste analoogsete varguste lahendamisel või vargagrupi tuvastamisel. Seda enam, et üldjuhul ei piirdu vargad ühe episoodiga, vaid jätkavad sama käekirjaga varguste toimepanemist. Kaja Suur Tartu politseijaoskonna piirkonnavanem
Registreeritud varavastaseid süütegusid (15.07.2015 seisuga):
|
2015 |
2014 |
+/- |
Tartu mk |
1537 |
1512 |
+25 |
Viljandi mk |
335 |
358 |
-23 |
Jõgeva mk |
251 |
280 |
-29 |
Põlva mk |
250 |
161 |
+89 |
Valga mk |
286 |
271 |
+15 |
Võru mk |
213 |
238 |
-25 |
Võrreldes möödunud aastaga on varavastaste süütegude hulk kasvanud Põlvamaal. Samas ei ole varguste struktuur suuresti muutunud. Varas läheb ikka nagu vesi kergema vastupanu teed ning võtab seda, mis kättesaadavam ning mida võimalik lihtsamalt edasi müüa. Kaubandusest varastatakse alkoholi, žiletiterasid, toiduaineid. Kuuridest ja garaažidest jalgrattaid ning tööriistu, sõidukitest kütust või salongist seda, mis kõrvaliste vaatevälja on jäetud.